kultuurilembene

Jazz elab siin

2011-05-06T20:00:00.000+03:00

Mul oli suurepärane võimalus sel aastal Jazzkaare raames olla osa Linnaruumiprojektis, kus aitasin oma kallist sõbrannat ja kursaõde. Sain tuttavaks toredate inimestega, sain inspiratsiooni ja indu.

Natukene ka kirjutasin (www.jazzkaar.ee veebi) ning avastasin, et mulle meeldib intervjuusid teha.

Selgitus

2011-01-03T14:39:00.001+02:00

Selgitan natuke, miks on äkki ilmunud trobikond vanu pilte, jutte jms. Nimelt on mul lehtede kaupa mustandina sündmusi, mida kunagi ammu olen soovinud avaldada, aga pole tol hetkel jõudnud. Nii on mul ka väga palju vaadatud filme. Miskipärast soovib blogi neid vanu mustandeid aga uue postitusena lisada ja seetõttu on nad siin eespool. Loodan, et väga palju ei häiri. :)

Muidu - ilusat uut teile!

Rock Ramp, 17.- 18. Juuli 2009

2010-12-18T01:46:00.000+02:00

Morcheeba, 11. juuli 2009 Rock Cafes

2010-12-18T01:40:00.000+02:00

Üheshingamine - laulu- ja tantsupidu 2009. aastal

2010-12-18T01:36:00.000+02:00

TÜ VKA etendus "Theised" (5. juuni 2009)

2010-12-18T01:29:00.000+02:00

TREFF 2009. aastal

2010-12-18T01:24:00.000+02:00

http://public.fotki.com/merca86/kultuur/tallinntrefftvkanit/
http://public.fotki.com/merca86/kultuur/tallinntreff2009prodance/

Tantsuetendus "Valgre kohvik" 2009. aastal

2010-12-18T01:17:00.000+02:00

http://public.fotki.com/merca86/kultuur/valgrekohviknarvas/
http://public.fotki.com/merca86/kultuur/haapsalujavalgrekohvik/

Jazzkaare lõpetamine, 21. 05. 2009

2010-12-18T01:11:00.000+02:00

Jazzkaar 2009

2010-12-18T01:06:00.000+02:00

http://public.fotki.com/merca86/kultuur/jazzkaaranamourafado/
http://public.fotki.com/merca86/kultuur/jazzkaarcromagnon/
http://public.fotki.com/merca86/kultuur/jazzkaarus3jaklalised/

Muusikatriaad 2009 (17.-18. aprill)

2010-12-18T00:58:00.000+02:00

Eesti Muusikaauhindade jagamine, 18. märts 2009 Aidas

2010-12-18T00:48:00.000+02:00

inuiti laulja Tanya Tagaq Aidas, 20. veebruar 2009

2010-12-18T00:40:00.000+02:00

Aidakvaarium vol 1 (13. veebruar 2009)

2010-12-18T00:36:00.000+02:00

Koolitants 2009

2010-12-18T00:32:00.000+02:00

Paabel Pärnus, 29. jaanuar 2009, PSHG

2010-12-18T00:28:00.000+02:00

Jazzikool=koolijazz 9.-11. jaanuar 2009

2010-12-18T00:24:00.000+02:00

Bedwetters ja Mushy, club Sugar 26. dets 2008

2010-12-18T00:16:00.000+02:00

Kosmikud Rubiinis 5. dets 2008

2010-12-18T00:09:00.000+02:00

TÜ VKA 7. lennu näitlejad, "Sünnipäevapidu" etendus kahes koosseisus

2010-12-18T00:01:00.000+02:00

http://public.fotki.com/merca86/akadeemiaelu/etendus-snnipevapid/
http://public.fotki.com/merca86/akadeemiaelu/etenduse-snnipevapi/

Tule-tee 6. dets 08

2010-12-17T23:50:00.000+02:00

Svjata Vatra plaadiesitlus koos Haydamaki'ga (aasta oli siis 2009 või 2008)

2010-12-17T23:27:00.001+02:00

Evelyn Uisk "Tüür"

2010-12-17T00:56:00.000+02:00

Ehk pildid räägivad enda eest. Oli idee, oli kordus ja kordumatus. Oli Nauding.

Fotode autor: Merli Antsmaa

Ajapiire ühendav fotonäitus

2010-12-13T22:46:00.001+02:00

Fotograafianäitus „Üle ühe põlve“

Fotonäituse pealkiri viitab kahe autori (Kalju Mihkelson, Merli Antsmaa) sugulusele – vanaisale ja lapselapsele. Nad pole küll kunagi kohtunud, kuid fotograafia on see, mis neid ühendab. Hiljuti sattusid üks osa Kalju Mihkelsoni 1950.-1960. aastatest pärit fotosid lapselapse Merli Antsmaa kätte. Inspireerituna nendest fotodest ning teatavaid fotograafiahuviga seonduvaid sarnasusi märgates tekkis idee fotoprojektist, kus tuua suuremalt välja vanad fotod ning nende kõrvale võrdluseks fotod tänapäevast. Idee on näidata eluolu erinevusi, kuid ka sarnasusi – mis need täpsemalt on?

Fotonäitus rändab ringi Eestis, kuid plaan on viia see laiendatud kujul ka välismaale. Üle on veel vaadata mõned Kalju Mihkelsoni filmirullid – ehk leidub seal nii mõndagi huvitavat ja inspireerivat.

Kalju Mihkelson (sünd 1931, surnud 1976) oli Pärnumaal, Häädemeeste kandis külapiltnik. Ta tegi fotosid külaelust – pidustused, poseerimised, perepildid, matused jms. Näitusel olevad fotod on umbes ajavahemikust 1950-1960.

Merli Antsmaa (sünd 1986) pole oma vanaisa kunagi näinud, kuid tunnetab ühtsust fotograafia näol. Selle tegevusalaga alustas ta 2006. aastal ning on siiamaani aktiivne pildistaja. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õppimine andis hea võimaluse jäädvustada muusikute, tantsijate, näitlejate jt eksamitöid, samuti andis hea pildistamiskogemuse aktiivne kultuurisündmuste külastamine. Fotod on ajavahemikust 2006-2010.

Praeguseks on näitus üleval olnud Pärnus Endla Teatrigaleriis, Viljandi Pärimusmuusika Aidas, Kurtna koolis, Mayfield Art Centre (iirimaa) ning Tartus Ülikooli kohvikus - hetkel seal üleval kuni 27. veebruarini 2011).

"Shinkuronishiti" ("Black kiss")

2010-12-03T14:58:00.000+02:00

See film pakub Jaapani-pärast põnevust, õõvastust, ehmatust. Tegemist pole teab mis meistriteosega, kuid siiski köidab ta oma tegevustikuga. Jaapanlased oskavad oma filmides inimesi tappa. Leiavad ikka uue meetodi ning ameeriklased teevad siis järgi. Ei imesta, kui ükskord on sellest ka Hollywoodi versioon.

Film räägib aga sellest, kuidas üks neiu astub oma esimesi samme modellimaailma ning uues kohas vajab ka uut elukohta. Lõpuks jääb ta ühe sõbra sõbra juurde, kuid seal hakkavad veidrad asjad juhtuma. Enam pole turvaline kuhugi minna ega kuskil olla. Mis võib olla aga põhjuseks?

Muidugi arvasin mina kohe, et kurjad vaimud ja maagia. Peate aga ise vaatama, mis päriselt on.

Ütlen ausalt, et kui ma oleks teadnud, kui õudne see film on, poleks seda vaadanud. Ma ei kannata õudukaid. Samas on hea meel, et see film on nüüd nähtud. Väike linnuke kirjas Jaapani ja õuduka juures.

Režissöör: Macoto Tezuka

Osades: Beika Hashimoto, Kaori Kawamura, Shunsuke Matsuoka jt

"Karla and Jonas"

2010-12-03T12:23:00.000+02:00

Selleaastasel Just Filmil käies avastasin, et mulle meeldivad laste- ja noortefilmid. Jah, nad on kohati liiga toredad ja armsad, kuid seda enam naudin nende kui Hollywoodi crapi vaatamist. Kui eelnev film "Ways to live forever" oli um 12-aastasest poisist, siis "Karla ja Jonas" on põhiliselt 13-aastasest neiust, kes tahab olla juba teismeline ja mitte laps. Suvelaagris armus ta aga ära Jonasesse, poissi, kes elab lastekodus. Film algabki sellega, kuidas Karla kurdab oma sõbrannale, kui väga Jonas talle meeldib ja muidugi ei tee olukorda kergemaks tõsiasi, et Jonas talle musi tegi.

Väga kenasti kooruvad lahti tegelastevahelised suhted, mustrid, kõik on inimesed, kõigil on omad arvamused ja põhjused. Jonas on kinnisema loomuga poiss ja ei näita oma tundeid välja. Nii ongi Karla enamjaolt teadmatuses. Siiski soovib neiu poisil oma ema üles leida. See mõte viib nad suurlinnaseiklustesse.

Minu arvates toob film head mõtted välja: teismeliste vanematel pole ka kerge; kui sul on kodu, ole õnnelik; lastekodulastel võib tunduda lahe, et on teisi, kellega mängida, aga kas on ka kogu aeg nii; kas on alati kerge last ära anda ja mida ema tunda võib. Ja nii edasi.

Režissöör: Charlotte Sachs Bostrup

Osades: Elena Arndt-Jensen, Joshua Berman jt

Ways to live forever" (Tallinn Black Night Film Festival, Just Film)

2010-11-23T14:44:00.000+02:00

Kui olete näinud filme "Little Manhattan" ja "My sister's keeper", siis "Way to live forever" on hea kooslus neist kahest. Nende kahe eelneva filmi parimad küljed on kokku toodud ning juurde lisatud britilikkust.

Film on Just filmi festivali all ning seega noortele mõeldud. Seda ta oligi ning nautisin stiili, kuidas teatud teemad nii noorte kui "vanadeni" toodi. Mis on surm? Miks inimesed surmast rääkida ei taha? Kuidas elada igavesti? Kuna antud teema mõjus mulle väga sügavalt ja seda eriti seetõttu, et olen taolise asjaga põgusalt kokku puutunud, huvitab mind, kuidas teised nähtust arvasid. Pärast filmi kuulsin mõnd kommentaari noorte neidude suust. "See oli nii kurb film!" ja kuidas nad tualetis peegli ees end kohendasid. Nägin, et neile oli see mõjunud. Kuidas aga noortele kuttidele kinosaalis?

Peategelaseks oli 12-aastane poiss. Rohkem ma öelda ei tahakski. Film on temast ja tema elust ja kuidas ta end jäädvustab. Tal on palju küsimusi, millele vastuseid otsib. Tal on palju unistusi, mis täitumist ootavad.

"Ways to live forever" on film, kus saab naerda, nutta ja ohtralt elu üle mõelda.

Režissöör: Gustavo Ron

Näitlejad: Robbie Kay, Alex Etel, Emilia Fox, Ben Chaplin jt

"The imaginarium of Doctor Parnassus"

2010-11-18T23:15:00.001+02:00

Minu jaoks oli kogu sellel filmil surmavari pea kohal. Film oli ju selgelt surma, Kuradi, hingedega seotud. Ja eks Heath Ledgeriga juhtunu andis oma suure ja tugeva mõju. Kui kuulsin sellest traagilisest kaotusest, olin šokis. Mäletan seda hetke, kus ma ei uskunud seda uudist. Ma ei uskunud, et selline asi võib juhtuda noore ja tugeva inimesega. Muidugi ei tea ma, mis toimus Ledgeri peas, mis võis tema füüsisega lahti olla.

Film ise on siis fantaasiaküllane lugu surematust doktorist (Christopher Plummer), kes teeb muudkui Kuradiga (Tom Waits) kihlvedusid, et oma noorust taastada. Üks põhjusi on muidugi naine, kuid seetõttu on ta aga 16 aastat pärast oma tütre (Lily Cole) sündi sunnitud oma lapsest ka loobuma. Mida ta muidugi teha enam ei soovi. Oma vanamoodsa ja modernsesse linnapilti mittesobiliku kaarikuga rändab ta mööda maailma ning näitab oma trupiga (Lily Cole, Andrew Garfield, Verne Troyer) teatraalseid šõusid. Ega ma päris täpselt ei suutnud aru saada, millest need tema tükid olid - mõtetelugejast doktorist? Maagilisust oli seal aga küll, sest üks teatud peegel viis inimesed nende unistustesse, mõtetesse.

Väike valgusekiir on aga Heath Ledgeri poolt mängitud mehest, kelle nad müstiliselt kombel päästavad. Ja eks ka see koht filmis möödus minu jaoks rabinal ja nii kärmelt, et ei saanudki aru, miks see mees seal ülespooduna rippus. Natuke tuleb selgust hiljem, kuid minu jaoks on kogu aeg infot ja pildilist kirjusust nii palju, et ega mõistus seda kergelt vastu ei võta. Film ongi üleüldiselt kirju ja ka tume.

Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell teevad kena näitlejatöö ning nende rollid on hästi sisse toodud. Kõige selgemini on muutused Deppi ja Farrelli puhul, kuid Law puhul ei saanud jällegi aru, miks karakter muutus ja kelle "unistusega" tegu oli. Samuti arvan, et kõige-kõige lõpus, kui peeglitagune maailm muutus Ledgeri karakteri maailmaks, oleks pidanud ka välimus muutuma tagasi Ledgeriks. Arusaadavarel põhjustel seda vast enam teha ei saanud.

Film on fantaasiaküllane ja vägevalt tehtud, kuid sisult jääb poolikuks. Liiga palju lõpetamata liine.

Režissöör: Terry Gilliam

Osades: Christopher Plummer, Lily Cole, Heath Ledger, Tom Waits ja teised

Sest ööd on pimedamad...

2010-11-18T22:45:00.001+02:00

Jah, jällegi on aeg Pimedate Ööde Filmifestivali jaoks ja taaskord olen ninapidi kavas ning panen meeleheitlikult kokku kava, et näha oma loetud päevade jooksul Tallinnas maksimaalselt (häid) filme. Keeruline on.

Ja samas soovin kuidagimoodi näha EFA ümber toimuvat sära. Kuid tagasi võtsin ka ühendust kellegagi Tallinn 2011 kontorit, kuid tol hetkel ei mõeldud veel Gala peale. Nüüd on juba mõni nädal sündmuseni ning ju siis polnud mu abi vaja. Kahju. Ehk toob tulevik siis mu postkasti kunagi selle sündmuse personaalse kutse. :)

Senikaua on aeg oma pimedad ööd veeta kinoekraani säras.

Salasoov

2010-11-05T20:23:00.001+02:00

Üks mu salasoove on kuidagi olla seotus sellise saatega nagu So You Think You Can Dance.

Nüüd on vaid huvitav jälgida, kas ja kuidas sinna poole liigun. Tantsust ma ju enda elust lahti ei saa ning televisioon kui selline huvitab mind ka väga.

A peek behind the Laulukarussell life

2010-10-12T01:34:00.000+03:00

Võru linnateater "Lõppmäng" (Samuel Beckett)

2010-10-12T01:24:00.000+03:00

Lavastaja: Tarmo Tagamets
Mängivad: Janek Joost (külalisena, vabakutseline näitleja), Marianne Kütt (külalisena, vabakutseline näitleja), Mart Kampus (külalisena, vabakutseline näitleja), Silvi Jansons.

Eesti Kultuurikorraldajate Selts

2010-10-12T01:17:00.001+03:00

Ma ei tea, kas see oli nüüd tark tegu või mitte, kuid mul on hea tunne.

10. 10.10 hakkab olema EKS-i sünniaastapäev. Kena kuupäev. Ja miks oli üldse vaja luua kultuurikorraldajatele selts?
Sest... esiteks polnud seda varem...
teiseks... et inimesed teaksid, et me eksisteerime...
kolmandaks... et me saaksime omavahel sotsialiseeruda ja kogemusi vahetada.

Varsti mõtleme midagi eriti tarka ka välja, et EKS oleks ikka asja eest. :)

istanbul express projekt

2010-09-21T15:45:00.003+03:00

Üleeuroopalise noorte kinovõrgustiku NISI MASA kõigi aegade suurim töötuba „Istanbul Express“ alustab 20. Septembril Tallinnast!

Pressiteade 17.september 2010

NISI MASA on Euroopa noortele filmitegijatele mõeldud assotsiatsioonide võrgustik, kuhu kuuluvad hetkel 23 Euroopa riiki: Albaania, Austria, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Kosovo, Luxenburg, Makedoonia, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Tšehhi, Türgi, Ungari ja Venemaa. Neid organisatsioone ühendab üks ja sama eesmärk – Euroopa film – ning neis tegutsevad noored on filmimaailmaga seotud professionaalid, üliõpilased ja vabatahtlikud vanuses 16-35 eluaastat. NISI MASA põhieesmärkideks on avastada uusi talente filmimaailmas, arendada erinevaid kultuure ühendavaid audiovisuaalseid projekte ning anda noortele ja andekatele võimalus arendada end Nisi Masa poolt korraldatavel rahvusvahelistel filmindusega seotud workshoppidel. Eestit esinab selles võrgustikus mittetulundusühing Nisi Masa Estonia (www.nisimasa.ee).

20.septembril alustab Tallinnast NISI MASA kõigi aegade suurejoonelisim rändav filmitöötuba „Istanbul Express“. 45 noort talendikat filmitegijat (rezissöörid, operaatorid ja helirezissöörid) valiti välja sadade soovijate seast, moodustamaks 15 filmimeeskonda, kes alustavad kolmest erinevast linnast: Tallinn (Eesti), San Sebastian (Hispaania) ja Torino (Itaalia) teekonda läbi Euroopa, ülesandeks luua lühidokumentaalfilme Euroopa mitmekeelsuse teemadel. 3 teekonda hõlmavad endas kokku 24 linna kaheksateistkümnes riigis ning kulmineeruvad Istanbulis, 2010 aasta Euroopa kultuuripealinnas 10. oktoobril. Eestist osaleb istanbul expressi workshopil Ando Naulainen.

Kinoseansid ja õpitoad

Terve teekonna teevad filmirühmi juhendades kaasa auhinnatud filmirezissöörid:

• Atanas Georgiev, Cash & Marry, Rezisöör (Makedoonia)

• Boris Mitić, Goodbye, How Are You?, Rezisöör (Serbia)

• Andrey Paounov, The Mosquito Problem and Other Stories, Rezisöör (Bulgaaria)

Istanbul Expressi raames toimub üle Euroopa ligi 40 filmiüritust erinevates läbitavates linnades. Planeeritud on ka mitmed kohtumised professionaalsete filmitegijatega:

EESTIS

• Nisi Masa lühifilmide programm ning sellele järgnev rahvusvahelise kinovõrgustiku poolt noortele pakutavaid võimalusi tutvustav kohtumine Nisi Masa Estonia uutele liikmetele ja huvilistele Tallinna Kinomajas, 21.September kell 19.00

• Jaak Kilmi dokumentaalfilm „Disko ja Tuumasõda“ – kinoseanss ja kohtumine režissööriga Tallinna kinomajas, 22. September, 19:00

Mõlemad seansid ja kohtumised on kõigile huvilistele avatud ja tasuta!

Kogu produktsioonist sünnib ka making-of, mis uurib mitmekeelse töötoa mitmekeelset mikrokosmost. Projekti jaoks on ka üles seatud blogi, kust leiab kõige ajakohasemat infot. www.nisimasa.com/istanbulexpress

Teekonnad

• Tallinn* / Helsingi / Turu* / Stockholm / Berliin / Praha / Bratislava / Bukarest / Istanbul*

• San Sebastián* / Pariis / Brüssel / Amsterdam / Essen* / Viin / Budapest / Sofia / Istanbul*

• Torino* / Ljubljana / Zagreb / Pécs* / Belgrad / Skopje / Thessaloniki / Istanbul*

(*Tallinn, Turu: Euroopa Kultuuripealinnad 2011; Torino: Euroopa Noortepealinn 2010; San Sebastián: Euroopa Kultuuripealinn

2016 kandidaat; Istanbul, Pécs, Essen: Euroopa Kultuuripealinnad 2010)

Istanbul, Euroopa Kultuuripealinn 2010

Töötuba tipneb Istanbulis nädalapikkuse montaaziperioodi, filmi õpitubade ning Istanbul Expressi töötoa filmide maailmaesilinastusega 15. Oktoobril.

Partnerid

NISI MASA-l on Istanbul Expressi korralduses hea meel koostööd teha järgnevate partneritega: Ankara Kinoliit (Türgi), San Sebastian’I Rahvusvaheline Filmifestival (Hispaania), Binger Filmlab (Holland), Holland doc (Holland), Prantsuse Instituut Istanbulis, Sarajevo Talent Campus, Sarajevo Filmifestival, La Maision de l’Europe (Prantsusmaa), Eesti Filmi Sihtasutus, Türgi Saatkond Helsingis, Türgi Saatkond Tallinnas, Türgi Saatkond Stockholmis.

"Mr Nobody"

2010-09-15T21:21:00.005+03:00

Eks kõigil ole olukordi, kus on kaks või rohkem võimalusi ning peab valima vaid ühe neist. Nemo lahendab selle olukorra hoopis nii, et valib kõik. Kõige suurem valik algab ajal, mil poisi vanemad lahku lähevad ning ta peab valima, kumma juurde jääb. Tik-tak, tik-tak. Kui tegemist on aja peale otsustamisega, muutub valik kriitilisemaks. Ja nii muutub story-line kaheks. See pole aga kõik. Otsuseid tehakse kogu aeg. Ka Nemo peab elus rohkem tähtsaid otsuseid vastu võtma.

iga tema valitud tee lõpeb aga erinevalt. Mõni lühemalt, mõni aga hoopis väga müstiliselt ja kosmiliselt. Fantaasiat ikka leiab. Teater-Muusika.Kinost lugesin, et belglasest režissöör ja stsenarist Jaco Van Dormael lihvis filmi stsenaariumit aastaid. Seda on ka näha. Ohtrad detailid ning läbimõeldud ja keeruliseks aetud liinid on selle filmi puhul küll erilised. Polnud lihtne seda vaadata, kuid kogu aeg suutis see mind siiski köita. Lõpuks on keeruline aru saada, milline tehtud valik millise lõpu toob.

Jared Leto on kindlasti paljudele teismelistele rohkem tuntud kui ansambli 30 Seconds To Mars laulja. Tegemist on aga väga hea näitlejaga.

Režissöör: Jaco Van Dormael

Osades: Jared Leto, Sarah Polley, Diane Kruger, Rhys ifans, Toby Regbo, Juno Temple jpt

Eesti uus muusika

2010-09-12T23:45:00.007+03:00

Ma nimetaksin seda uueks laineks. Või siis, et Eesti popmuusikamaastikku vallutavad head artistid. :)

Malcolm Lincoln

Meie julge Eurovisioonil käija. Ja mul on hea meel, et saatsime nii julge valiku. Ja ML meeldib mulle siiani. Ei teagi, miks seda bändi üldse siin mainima peaksin, kuid tunne on, et pean. Samas pole uuski. Nagu ka paljud järgnevad nimed pole, kuid ma nimetan ML-i lihtsalt Eesti muusika uueks laineks. Mulle see laine meeldib.

Tallinn Daggers

Nägin "Flesh parade" videot esmakordselt Terevisioonis ning armusin. See oli lihtsalt selline lugu, millesarnast polnud ma varem kuulnud. Eesti artisti poolt. Asi on viinud selleni, et jälgin, kus bänd esineb. Kahjuks peale Tallinna Uue Linna Päevade pole neid rohkem näinud. Aga ootan huviga. Mõnus elektroonika.

Junk Riot

Suhteliselt vana bänd ja ma ei saa absoluutselt aru, miks ma nendeni varem jõudnud pole. Ju siis peab muusika õigel ajal minuni jõudma. Lõpuks jõudsingi. Ja Von Krahlis on nad ka kord ära nähtud. Milline toores jõud! Super! Väga, väga hea laiv bänd. Naudin neid pikki kitarririffe ning nendega manipuleerimist. Vokaal on ka väga omapärane... "Black widow" video meeldib juba sellepärast, et tuttavad inimesed mängivad nii twisted sisuga teoses. Pluss lugu ise. :)

Badass Yuki

Mäletan, et selle bändini jõudsin, kui otsustasin uudishimust uurida CC soundwave'i võitjat. Ja meeldis. "Changeling" on natuke laisklev ja veniv, see väljendub ka kitarristi mõnusas uimases näos. Ja see on täpselt see, mis mulle meeldib. Mõnus beat ja taust pluss natuke venivust. Ootan poistelt palju!

Shirubi ikazuchi

Teadsin, et selle koosseisu vaimne ema Silvi teeb muusikat ning katsetusi, kuid olin nii ääretult positiivselt üllatunud, kui nägin videot loole "Seizure". Mul oli hea meel näha nii head kvaliteeti ning nii paljut vaeva selle kallal. Eesti noored muusikud saavad videod! Nii hea! Ka nende laiv oli Von Krahlis mõnus. Jällegi kooslus, millelt ootan tulevikus paljut. Naisvokaal on ka tegija!

Mimicry

Milline küttelugu ja millise videoga on "Heat". Vauuu... Laivis on see lugu veel kütvam, nagu ka loo pealkiri ütleb. See bänd on erinevate nägudega ning vajadusel muutuv. Mulle meeldib see. Juba Eesti Laulu ajal meeldis. Olin vist üks nendest friikidest. See mulle aga meeldib olla ning olen ka edasi.

Laika Virgin

Marten Kuningas, anna andeks, aga alguses arvasin, et vokaal oled sina. Ups. See on aga bänd, kellest tean kõige vähem. Siiski on nad huvipakkuvad ja seetõttu võtsin ka siia nimistusse. "Nähtamatu" pole teab mis eriline, kuid helipildiliselt minu jaoks köitev. Natuke retrokas. Meeldib. Piisavalt kreisi.

Antonina

Selline tore ja lõbus sõpruskollektiiv. Peaasi, et laval on hea olla. Seetõttu on neid ka tore vaadata. Pluss veel see, et Mihkel Masso nägemine toob tagasi vanad head Ursula ajad. Oli alles bänd. Sellist energialaksu pole ammu lavalt saanud. Kahjuks. Antonina on aga vahva. Video on ka.

Popidiot

"Hanging on friday" on lihtsalt kreisi video, heas mõttes. Visuaalselt. Popidiot'i pole ma laivis veel näinud, kuid sooviks küll. Kui head nad siis on? Mulle on näiteks oluline, et bänd suudab laivis hea olla. Või siis midagi rohkemat pakkuda. Jään ootele. Lugu meeldib.

Leegitsev Sidrun

"Meil on pidu, mis/kus on teie vaba(n)dus?" Kunagi väga, väga ammu käis bänd akadeemias jõulupeol esinemas. Tänu sellele, et Rasmus bändis on. Sellest ajast mäletan, et oli tore gruuviv ja energiline. Kui Marten Superstaari saates oli, siis hoidsin talle pöialt. No et on teistsugune ja muidu äge. Ei mõelnudki, et sama tüüp. Aga Eesti on väike. Loodan, et ansambel Leegitsev Sidrun üllitab varsti ka oma esimese video ning neid võib ka esinemas näha.

Stereo Spectrum

Kuna ma tean, et siit on midagi varsti oodata, siis lisan Stereo Spectrumi ka juba siia listi. Kui on tegemist Anneliis Kitse ning Sander Mölderiga, siis on oodata midagi huvitavat!

Opium Flirt

Kui käisin Eesti Top 7 castingut pildistamas, kuulsin inimesi rääkivat kellestki Opium Flirtist. Kuulsin palju head. Muidugi tekkis huvi. See bänd on mu huviorbiidis veel nii värske, et pole osanud neid ei laivis näha ega rohkem uurida. Jõuab veel. "Strange commitment" on aga paljutõotav. Ka nende uus video "Ratatouille".

Argo Vals

Paljud võib-olla ei tea seda tagasihoidlikku artisti. Palun, siin on Argo Vals, kes väärib rohkem tähelepanu, sest tema ebamaine looming on avastust väärt. Mees kitarri ja looperimasinaga.

Küteishon

On veel üks punt inimesi, keda ma musikaalses mõttes lihtsalt nii usaldan: Tanel Kadalipp, Arno Tamm, Tõnu Tubli, Lauri Kadalipp jt, olenevalt nende projektist. Tegemist on ebamaise kulgemise ja improvisatsiooni, küttega. Kahjuks pole neist veel maha jäänud korralikku video ja helijälge. Ootan!

Ja nüüd ootan oma postkasti kõigi plaate, aitäh! :)

"The yellow handkerchief"

2010-09-08T23:24:00.003+03:00

Ehtne road-movie, kus kolm võõrast üksteise muredest ja mälestustest osa saavad. Melomaanina olin ka rõõmus selle üles, et filmimuusika oli minimaalseks viidud ning ka üksikud palad olid väga hästi sellesse US kanti sobivad. Muidugi on küsitav, miks just need kolm inimest lõpuks ühes autos lõpetavad. Vajadus, igavus ning seiklushimu?

Kuigi lõpp on kahjuks eriti tüüpiline happy-end. on algus köitev. Vaataja pannakse uskuma, et just vanglast väljapääsenud vanem mees on korda saatnud midagi kohutavat. Muidu nii rahumeelse mehe minevik rullubki aegamööda flashbackidena meie ees lahti. Selgub põhjus, miks ta vangis oli ning ka põhjus teel olemiseks ning kahtlemiseks.

See, kuidas peategelased omavahel läbi saavad, on väga südantsoojendav rada. Alguses on kahtlused ja kõhklused, halvakspanu, uudishuimu, leppimine. Lõpuks on sõprus, hoolimine, isegi noor armastus. Kohati on mõned liinid jällegi roosamanna maigulised ning oleksin oodanud natukene varjatumat kulgu. Üldjoontes oli aga normaalne. Lahtised otsad said sõlmitud ja mida enam oodata?

Režissöör:Udayan Prasad

Osades: William Hurt, Maria Bello, Kristen Stewart, Eddie Redmayne jt

Eesti Top 7 alustab taas

2010-09-06T21:28:00.003+03:00

Mõnus ja eesti uues muusikas olulisel kohal olev saade Eesti Top 7 alustab uue hooajaga ning seekord saatejuhi Marten Kuninga juhtimisel. 3. septembril toimunud castingut käisin ka mina kaemas. Palju innukaid (ja ka hirmunud) noori oli Von Krahli oma järjekorda ootama tulnud. Mulle tuli ootamatult tahtjate arv (130 ja 22 valiti castingule). Uskumatult tore.

Ka minul olid alguses kahtlused, kas on ikka hea, et Marten Kuningas saatejuhiks valiti. Nüüd on aga hea meel. Ta ikka oskab ja on nunnu ka. Saade saab kindlasti fänne juurde. See on ometigi hea, sest seal liigub ju eesti uus ja hea muusika.

Üle ühe põlve

2010-09-02T15:08:00.002+03:00

Nüüd on see aeg käes, kus olen ka autor.

http://shutterfish.net/exhibitions/169

Merli Antsmaa fotonäitusel "Üle ühe põlve" näeb põlvkondade vahelist sidet. Näituse erilisuseks on kaks autorit: vanaisa Kalju Mihkelson ja lapselaps Merli Antsmaa. Viimane on ka näituse kokkupanija, sest sai inspiratsiooni juba siitilmast lahkunud vanaisa leitud fotodest.

"Kuigi ma pole kunagi oma vanaisaga kohtunud, tunnen läbi fotograafia temaga sidet. Ta oli külapiltnik ning ka mina olen leidnud tee pildistamiseni. Noored võiksid esivanematelt õppida ja neid rohkem hinnata. Neilt saadud mälestused on väärtus omaette," ütleb Antsmaa ise.

Näituse aeg ja koht

Näitus avatakse 28. augustil sündmuse Sume Suvelõpp raames Teatrikohvikus toimuva kontserdiga, kus esinevad värske vokaalansambel Amarell ning oma suurepärast pillioskust esitav Viljandi Guitar Trio.

Näitus jääb Pärnu teatri Endla Teatrigaleriis avatuks kuni 25. septembrini. Edasi rändab näitus Viljandisse, Tartusse, Tallinnasse ja Rakverre.

Autorist

Merli Antsmaa (23) on pärit Pärnust ja fotopisik on sees maast ja madalast. Pärnu Sütevaka Gümnaasiumis õppides oli Merli näiteks kooli ajalehe fotograaf. Meedia- ja kultuurihuviline Merli Antsmaa on kaasa löönud Jazzkaarel veebireporterina, pildistanud mitmeid muusika- ja tantsuüritusi. Vaata ka Merli blogi:kultuurilembene.blogspot.com/.

Ajude puhkus

2010-07-18T23:37:00.002+03:00

Viimasel ajal olen taas palju filme ära vaadanud (kirjutan neist lühidalt ka ehk varsti). Mõned rohkem friigimad kui teised, mõned sisukamad, mõned vähem. Ajude puhkuseks sooviksin aga vaadata midagi väga lihtsakoelist, kerget, isegi läägelt nunnut, kuid Hollywoodi varamust on raske neid leida, sest on tekkinud näitlejaeelistused ning päris C-kategooria asja ei jaksa ka taustaks võtta. Ehk siis.... läheb raskeks ka mainstream'i vallas filmide leidmisega.

"Proposal"oli ju vahva. Aga juba nähtud. Kus on praeguse aja "How to lose a guy in 10 days"? Või uus "Love actually"?

Ootan soovitusi. Kerget, natuke lääget, midagi tacky't.

Vaikus

2010-07-16T16:41:00.003+03:00

Vaikus blogis tähendab, et suvi on.

Aga muidu oli vahepeal Baltoscandal. Näiteks. Pakkus uut ja huvitavat, kuid kahjuks ei sattunud ma millegi üdini vaimustava otsa. Tore oli siiski, sest eks festivali mõjutavad ka inimesed ning seltskond. Seda ikka leidis.

"New York, i love you"

2010-05-15T23:43:00.004+03:00

"Paris, Je t'aime" on film, mida paljud juba näinud on. "New York, i love you" on samadelt tegijatelt sama mõttega. Pikk nimistu staare, režissööre, New Yorki paremad ja pahelisemad nurgatagused, mitmed tegevusliinid, mis on oskuslikult kokku põimitud. Võrreldes esimest käesolevaga võin öelda, et "New York, i love you" on paremini lõimitud ning karakterid omavahel ühenduses, lühifilmid vahelduvad ja on kokku sulatatud nagu pusle. Seda oli nauditav vaadata.

Muidugi kartsin esialgu ameerikalikku kopeerimist ja hea asja ärarikkumist. Õnneks seda ei juhtunud. Küll rikkus "Love actually" sarnase idee ära ameerikalik "Valentine's Day".

Kindla peale on see film hea reklaam linnale. Mul tekkis küll isu NY minna.

Osades: Bradley Cooper, Shia LaBeouf, Natalie Portman, Anton Yelchin, Hayden Christensen, Orlando Bloom, Irrfan Khan, Rachel Bilson, Chris Cooper, Andy García, Christina Ricci, Uğur Yücel, Robin Wright Penn, Julie Christie, Maggie Q, Ethan Hawke and James Caan.

NolensVolensil ilmus esikplaat "Hää tulla"

2010-05-06T16:17:00.004+03:00

Tudengineiudest koosnev NolensVolens annab välja esikplaadi, mille saabumist tähistatakse esitluskontsertidega.

Vokaalansambel NolensVolens koosneb seitsmest näitlemist ja lavastamist õppivatest neiust, kelle kursust teatakse ka Krahli kursuse all. Muusika ja laulmine on kõigil hingelähedane ja nii luuakse oma versioone eesti ja muu maailma pärimuslugudest. 2010. aastal pälvis ansambel R2 ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse korraldatud pärimusmuusika auhindadel etno uustulnuka tiitli.

Bänd ise ütleb enda kohta: "NolensVolens on pärimuslik kuid traditsioonidele allumatu - leebe ja samal ajal ürgnaiselik Viljandis teatrit õppivate neidude ansambel. Regilaulud ja oma seaded - omad laulud ja veel omamad seaded."

Plaadiesitluskontserdid toimuvad:

6. mai kl 21.00 Von Krahl, Tallinn. Pilet 50/75 kohapeal

12. mai kell 19.00 Genialistide klubi, Tartu- Pilet 35/50 kohapeal

13. mai kell 19.00 Koidu apteegi hoov, Viljandi.

18. mai kell 19.00 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia must saal

21. mai kell 19.00 Rapla Maarja-Magdaleena kirik

NolensVolens on: Katre Kaseleht, Kirsti Villard, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Mari Pokinen, Ragne Veensalu.

Plaadi tegemisel aitasid: Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi Muusikakool, Kehrwieder, TÜ Üliõpilasesindus, bändiliikmete perekonnad, MTÜ Kultuur aitab hingata

Kontakt:

www.myspace.com/nolenvolen

merli.antsmaa@gmail.com

+37256492078

Olen Jazzkaarel

2010-05-01T12:48:00.001+03:00

Ehk kui soovite mu tegemiste kohta kuulda, lugege Jazzkaare kodulehelt uudiste alt publikuarvamusi. Leiate ka minu nime sealt päris tihti.

Muusikast

2010-04-23T01:25:00.003+03:00

Öelge mulle alternatiivne ja mina ütlen jaa! Väga tüütu on kuulata MTV popmuusikatundi. Kõik on ühesugune, beat on igav, taustad ühesugused, hääled ühesugused. Uut on vähe. Samas kui keegi ütleb mulle alternatiivrokk, -pop, -elektrooniline muusika, hakkan kohe terasemalt kuulama. Ma pole ise üldse väga alternatiivne, kuid mulle meeldib kõik teistsugune. Austan ka vanemat muusikat (samas omal ajal võis see kõik alternatiivne olla).

Võib-olla meeldi see kõik kuni alternatiivne saab popiks. Siis enam ei jaksa. Õnneks kuulan vähe raadiot. See võib ka kõige parema loo tappa, kui liiga palju lasta. Samas... Olen leidnud R2 kavast huvitavaid saateid. Kahjuks pole aga mahti olnud neid lähemalt piiluda.

Uus ja huvitav muusika mind huvitab. Oma tuttavatel ja sõpradel lasen alati midagi soovitada.

_______

Nüüd algab aga Jazzkaar. Palju kontserte ja palju kirjutamist.

"The pianist"

2010-04-20T00:47:00.006+03:00

Lõpuks leidsin aega ja julgust, et seda paljukiidetud filmi vaadata. Pikk ta oli, kuid kuna ma täpset sisu ei teadnud, oli kogu aeg midagi oodata. Teadsin, et film on juutide tagakiusamisest, perekonnast, klaverimängijast. Muud ei midagi. Mulle meeldis see, kuidas näidati aega, mil hakati teatud maksude jms kiusati juudiperekondi. Samuti ka see, et filmis otseselt sõjasiutatsioone polnud. Oli hirmu, kartust, varemeid, laipu, kuid sõda paistis peategelase silme läbi - kui ta end peitus ja mida tundma hakkas.

Tundsin ahastust - mida me üksteisele ikkagi teeme? Miks? Lugesin hiljuti ühe juudi arsti memuaare, kus ta kirjeldas läbi erinevate etappide ja loogika, kuidas inimesed juudilaagrites lõpuks tundetuteks muutusid ning surm ei mõjunud enam kellelegi traagikana. Ka selles filmis oli natuke seda tunda. Peategelane küll peitis ja põgenes, kuid kohati oli ka seal tunda tundetuse tekkimist.

Režissöör: Roman Polanski

Osades: Adrien Brody, Emilia Fox jt

Teatrist

2010-04-19T16:29:00.002+03:00

Teater on kultuurivaldkond, mida sooviksin osata rohkem vaadata, selle üle mõelda ja analüüsida. Kahjuks on see natuke kauge. Just seetõttu, et ma ei satu sinna tihti. Aga väga sooviksin. Jah, Pärnu etendustele olen tihemini sattunud. Samuti ka Ugala omadele. Tallinna teatrid on aga kauged-kauged.

Pole ka teatrites käppa sees, et saaks soodsamalt etendustele. Mhhh...

Ja seepärast ongi nii, et enamjaolt olen kirjutanud filmidest.

Muudatused

2010-04-19T16:21:00.002+03:00

Kõigile tulihingelistele fännidele infoks...

Heheee...fännidele... :D

Kuna mõne filmi puhul on raske kirjeldada niisama sisu (mõne aja pärast on emotsioon ka kadunud), siis plaanin välja kujundada oma mingisugused tugipunktid ja alustalad, millele toetuma hakkan. Ehk toimib see mu jaoks kasulikult ehk muutun professionaalsemaks hindajaks. Vot.

Hetkel on ootel mitu filmi. Pole jaksanud neist veel kirjutada. Aga stay tuned.

"My life without me"

2010-04-19T16:09:00.002+03:00

Lihtne film tõsisel teemal.

On perekond. Noor ema ja isa, kaks pisikest tütart, kes elavad üheskoos naise ema aias järelhaagises. Kuigi elu on ka majanduslikult raske ja soov on paremini elada, on nad siiski õnnelikud. Pereema saab aga teada, et tal on vähk ning see on kaugele arenenud. Sealt algabki tema viimased teadmata arv kuid, nädalaid, päevi, mil ta täidab enda listi asjadest, mida sooviks enne surma teha, samuti valmistab tütardele igaks sünnipäevaks kassette õnnesoovidega. Ta otsib isegi oma mehele uut naist.

Film on südantsoojendav rahulik kulg. Ei lõpe surmaga, aga ega selle hõng ka kaugel ole.

Kui rääkida temaatikast, siis on see mulle meeldivas B-kategooria stiilis, mis pole sugugi halb, vaid pole rahahaisu juures. On hetki, mil film paneb rohkem vaatama ja mõtlema, isegi pisardama, aga on ka hetki, kus mõtted lähevad oma rada. Mõtlemapanev.

Režissöör: isabel Coixet

Osades: Sarah Polley, Amanda Plummer, Scott Speedman jpt

"Adam"

2010-04-18T22:43:00.002+03:00

Filmi reklaamlause on "Lugu kahest võõrast, üks võõram kui teine" ("A story about two strangers, one stranger than the other"). Tõsi ta on. Kuigi film on riietatud samalaadsete kihtidega nagu iga teinegi Hollywoodi armastusfilm, on siin midagi, mis teeb filmist heas mõttes veidra tüki.

Nimelt on üks peategelastest Aspergeri sündroomiga. See, kuidas ta oma elu elab ja kuidas teda ümbritsevad usaldusväärsed inimesed abiks on, oli armas vaadata. Südantsoojendav. Ja ega Adam, nii on tegelase nimi, ise aru ei saa, kellele ta peaks tänulik olema, sest kui poleks neid inimesi (tema armastavat isa), ei saaks ta karmis reaalsuses hakkama. Adam on aus, otsekohene ja ta ei salli valetamist, tema käitumised on ettearvamatud. Seetõttu ei saa, ei julge ta ka inimestega suhelda. Adami ellu satub aga Beth, kes õpib Adamit tundma ning samas saab ka enda kohta teada. Filmi jooksul on tore näha, kuidas mõlemad karakterid harjuvad, kohanduvad.

Etteruttavalt öelduna pole filmi lõpp tüüpiline happy end, kuid siiski on lõpp rõõmustav ja julgustav. Keegi ei kaota otseselt midagi, vaid areng ning kasv on hindamatud. Näitlejatöö on hea, eriti kiidan Hugh Dancyt Adami rolli eest. Pole kerge mängida mõnd sündroomiga inimest, ilma et selle üle mängiks.

Soovitan filmi vaadata, sest kuigi teema riietus on Hollywoodi love story, on see siiski eksitav kostüüm. Pigem on see justkui režissööripoolne kostüüminali.

Režissöör: Max Mayer

Osades: Hugh Dancy, Rose Byme jpt

How she move

2010-04-12T00:41:00.004+03:00

Film, mida vaatasin, sest see on tantsufilm. Midagi seal isegi on. Koreograafiliselt siis. Tegelikult oli film aga igav ja sisutu.

Peategelane on naine, kes peab minema tagasi getosse, sest perekond on kogu raha pannud tema õe hooldamisele (oli vist narkootikumidega probleem), aga too suri. Vaene neiu peab oma vanade tuttavate seas saama lahti preppie kuulsusest. Samas peab kuskilt saama raha, et minna edasi ülikooli. Siin tuleb mängu tants, sest kõik getos olevad kambad võistlevad ju omavahel underground tantsuvõistlustel. Nii satubki neiu ühest kambast teise.

Tantsustiil on stompi ja tänavatantsu vahepealset. Natuke hea, natuke igav. Kurb on vaadata, et tantsufilme ei suudeta piisava kvaliteediga teha. Siinkohal mõtlen sisulist kvaliteeti. Sisu on üldjuhul igav. Isegi, kui koreograafia võib midagi head olla. Reklaamigugi siis välja, et tegemist on ainult tantsu ülistava filmiga, mitte tants ja armastusfilm kombineerituna. Ei jaksa enam vaadata tüüpilisi filme tantsukoolist või getode raskest elust koos tantsuga, mis on ainuke pääsetee.

Režissöör:Ian Iqbal Rashid
Osatäitjad: Rutina Wesley, Tre Armstrong, Dwain Murphy jpt.

"Taking Woodstock"

2010-04-10T01:24:00.002+03:00

Film sellest, kuidas Woodstocki jaoks leiti koht. Ja rohkemgi sellest, kuidas üks noormees mõtleb kodust ärasaamisele, kuid see on raskendatud. Film ühe noormehe vabanemisest ja samas ka mõnus kultuurikorralduslik pool Woodstocki tegemisest (kuigi mitte väga põhjalik).

Veidi indie'lik, veidi hollywoodilik.
Tegelased ja stilistika on väga ajakohased. Väga palju vaeva on nähtud, et film näeks ajastutruu välja. Plusspunktid. Muidugi tekkis huvi, milline nägi Woodstock välja nende jaoks, kes ka bände kuulata soovisid. Ekraanil olnud tegelased olid enamjaolt kanepiuimased. Aga tol ajal see vist nii käiski.

Režissöör: Ang Lee
Osatäitjad: Demetri Martin, Emile Hirsch, Imelda Staunton, Paul Dano, Jonathan Groff jpt.

"it's complicated"

2010-04-09T22:41:00.001+03:00

Film on vanemast generatsioonist. Nendest, kelle lapsed on juba täisealised, kodust lahkunud või kohe lahkumas. Ees on vaid tühi maja ja kodu. Peategelasest naine peab hakkama saama tühja majaga, sest mees jättis pere noorema naise pärast. Ja nii püütakse üle saada valusast löögist.

Film oli kohati naljakas, kuid üldiselt ei pakkunud väga midagi. Vähemalt mulle. Jah, lõpuks tahtis mees tagasi tulla, aga oh häda - silmapiiril on ka uus mees. Keda võtta, keda jätta?

Ajaviitena on see film aga hea. Kuigi teema oleks võinud olla rohkem kaetud ja kihtide all.

Režissöör:Nancy Meyers
Osades: Meryl Streep, Steve Martin, Alec Baldwin jpt.

"The September issue"

2010-04-08T01:15:00.004+03:00

Väga nauditav suuremate kriisideta dokumentaal. Tundsin lausa, et oleks võinud olla minisari või midagi taolist, sest tegelikult on sellise mahuka ning moemaailma jaoks tähtsa ajakirjanumbri väljaandmise taga hoopis enam tööd, kui filmis näitas.

Tore oli muidugi, et püüti Anna Wintouri isikule lähemale saada. Inimene, kes filmi alguses tundus väga avatud, oli filmi lõpuks aga ikkagi kinnine ja kaitsepoosis naine. Negatiivseks ta muidugi ei tekkiud, polnud seda kordagi. Isegi, kui oleksin pidanud kaasa tundma mõnele, kelle suur töö ja vaev ei pääsenud ikkagi ajakirja. Anna Wintour on vastutav, otsustaja. Tal on õigus seda öelda.

Film tundus lühike ning pean seda ainult heaks, kui soovid rohkem ja kaem filmi näha.

Hinne 4+/5
Režissöör: R.J. cutler
Osatäitjad: inimesed ise

"My one and only"

2010-04-08T01:12:00.002+03:00

Mõned asjad, mis meelde jäid on rahulik kulgemine, perekond, ajaloolisus.

Ehk siis tegemist on road-movie'liku perekondliku kulgemise looga 50.aastatel. Naine jätab oma mehe, kes teda pettis, ning võtab kaks poega kaasa, et siis hulljulge mõte mööda Ameerikat hakkama saada, teoks teha. Tuleb välja, et poegadega ta lähedane polnud, kuid selle jaoks on ju ideaalne väike otsinguline roadtrip tõusude ja mõõnadega. Samuti avastab ta selle, kuidas üksi hakkama saada.

Film oli normaalne, midagi otseselt halvasti polnud, kuid väga meelde ka ei jää. Selline sinilinnu otsimise lugu.

Hinne 3+/5

Režissöör: Richard Loncraine
Osatäitjad:Renée Zellweger, Logan Lerman, Kevin Bacon, George Hamilton jpt

"Fantastic mr Fox"

2010-04-07T21:04:00.005+03:00

Olin enne kuulnud ohtralt head. Ootasin head. Sain midagi muhedat ning väga, väga toredat. Esiteks oli visuaalselt mõnus vaadata stop-motion multifilmi (ma pole "multifilmi" terminis kindel - mida sellisel juhul kasutama peaks?). Tegelased olid tehtud eriti armsad ja koomilised ning kõigil oli oma inimlik iseloom. Samas Roald Dahli jutustuse põhjal poleks muud arvanudki.

Jutt on rebaseperest, kel on täpselt samad probleemid ja elu nagu inimestel, ainult et nad elavad inimeste kõrval. Lõpuks viiaksegi läbi krutskid kolmele kohalikule farmerile, kuid sealt tekib probleeme juurdegi, sest ega farmerid niisama jonni ei jäta.

Kiidaksin ka George Clooney sobivat häält peategelasele mr Fox'le.

Kuna temaatika, huumor pole väikestele lastele arusaadav, ei teagi, ks seda animatsiooni üldse lastele soovitaksin. Vahva on ikka vaadata, kuid naljadele, mille üle näiteks mina naersin, nad pihta ei pruugi saada.

Hinne 4/5
Režissöör: Wes Anderson
Hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray jpt

"Paper heart"

2010-04-07T02:26:00.003+03:00

Komöödia, draama, romantika - selline kombinatsioon žanridest. Kui alguses oli (vist) plaan teha dokumentaal armastusest, siis sellest ei tulnud midagi välja. Need kolm esimest žanri koos on aga kombinatsioon, mille eest pooled filmiarmastajad põgenevad. Kuna tegu on aga indiefilmide kategooriasse langeva filmiga, siis jooksu ei pannud, vaid vaatasin ära. Kusjuures ei pidanud pettuma, hoopis vahva oli. Kuigi ma tahaks nüüd teada, kui paljud kaadrid sellest päriselt dokumentaalfilmi jaoks mõeldud olid ning mis lavastatud ja välja mõeldud. Kui normaalselt see tegelikult kulges?

Tundus, et tegu oleks olnud justkui film filmis temaatikaga. algas justkui sellega, kuidas Charlyne tegi dokumentaali armastusest. Käis mööda Ameerikat ringi ja küsis arvamust (selt võib toredaid ja armsaid tsitaate leida), mõnd juttu oli ilustatud vahvate nukufilmilaadsete sletšidega. Üheltmaalt muutus film (lausa vaatajate ees, sest väidetav produtsent ütles nii Charlyne'le kaamerate ees), et nüüd on film neiu ja Michael Cera tekkivast suhtest (neil tõepoolest on olnud suhe). Oli lavastatud hetki, reaalsemaid. Kusjuures lavastatud hetked olid muhedalt kohmetud ning öeldi lausa välja, et kaamerate ees on ebamugav (näidati isegi kaameramehi).

Mul tekib aga küsimus, kas see oli ettekavatsetud ja mis moel ja miks jne?

Üldiselt oli aga armas indie-film rohke inimlikkusega.

Hinne 4-/5

Režissöör: Nicholas Jasenovec
Osades (mängides iseennast): Charlyne Yi, Michael Cera, Martin Starr, Jake M Johnson jpt

Ansamblil NolensVolens tuleb album!

2010-04-07T00:51:00.000+03:00

Pärimusmuusikat painutav ning oma lähenemist leidev ansambel Nolens Volens koosneb Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna näitleja ja lavastajaõppe tudengineiudest ning alustas oma teed 2008. aastal. Vokaalansambel on oma repertuaari koostanud eesti ja muude rahvaste pärimusmuusikast ning kätt harjutatakse ka omaloomingu vallas. Kaunite ja eripäraste kõlatämbrite poolest tuntud ansambel pälvis sel aastal ka etnokulbi aasta uustulnuka kategoorias.

Erakordne looming salvestatakse sel kevadel ka esikplaadi näol, mille esitluskontserdid toimuvad juba maikuus. Plaadil on väike osa loomingust, mille hulgas on eesti, välismaa pärimuslaule ja ka enda sulest palasid.

Miks Nolens Volens nii erakordne on? Eestis pole palju vokaalansambleid, kes kasutaksid oma arranžeeringutes nii erivärvilisi ning huvitavaid lahendusi. Lugusid peab lihtsalt kuulama, et mõista, mida siinkohal mõeldud on. Kuna tegemist on lavakunsti tudengitega, on kasutatud mitmeid värvikaid võtteid.

Ansamblis on: Katre Kaseleht, Kirsti Villard, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Mari Pokinen, Ragne Veensalu

Täpsemat infot leiab: www.myspace.com/nolenvolen või Facebook'i grupis NolensVolens.

Manager: Merli Antsmaa, merli.antsmaa@gmail.com

"Freaks and geeks" (TV)

2010-04-04T20:03:00.001+03:00

Pole ammu näinud nii tõetruud ja vahvat noorte TV-sarja. Tehtud kuskil üheksakümnendatel, kus noori mängisid veel noored (mitte 30-aastased) ning dialoogid ei keerle ainult seksi ümber. Muidugi käib see temaatika samuti läbi, kuid on ka muid pisiprobleeme, mis puudutavad iga teismelise elu. Tegevustik on 1980. aastatel.

Lahterdamine gruppidesse, samas pole sarja tegelased head/halvad, vaid tavalised noored. On küll gruppidevahelisi nääklemisi, kuid need võivad vabalt olla lihtsalt inimestevahelised. Samuti on sarja stseenides mõnusalt ära oodatud tegelaskuju vahva reageering mõningatele olukordadele. Selles sarjas on igal tegelaskujul oma karakter, iseloom ning seda on ka järgitud. Muidugi on näha ka tegelaskujude arengut. Kui näiteks Beverly Hillsi uusversvooni "90210" puhul jätsin vaatamise katki, sest "teismelised" oli kõik nagu modellid ning keerasid üksteise elu kihva, siis sarja "Freaks and geeks" puhul juhtub solvumisi, tülitsemist, kuid kõik on viidud mõnusalt teismeliste tujutsemise või siis äraseletatult probleemidekuhjumiseni. Diivatsemine ja intriigid ei kesta igikaua, probleemid pole utoopilised. Perekonnad on reaalsed, karakterid samastatavad.

Ääretult kahju, et esimene hooaeg pooleli jäi ning üleüldse lõpetati sari ära, sest esiteks on seda mõnus vaadata (karakterkomöödia), selles on nutikalt peidetud moraalitsemine, soundtrack on suurepärane!

Soovitan kindlasti youtube'st üles otsida.

Hinne 5/5

Sarja looja: Paul Feig

Osatäitjad: Linda Cardellini, John Francis Daley, James Franco, Samm Levine, Seth Rogen, Jason Segel, Martin Starr, Becky Ann Baker, Joe Flaherty, Busy Philipps jpt

"My sister's keeper"

2010-04-04T03:07:00.004+03:00

Pole ammu nii emotsionaalselt mõjuvat filmi näinud. Kuna temaatika puudutab meie suguvõsa lähedalt, mõjus see seda enam.

Film räägib ühest perekonnast, kelle üks liige (kõige vanem laps, kui õigesti aru sain, võimalik, et ka teine) põeb leukeemiat ja seda juba alates väga varajasest lapsepõlvest. Et oma last päästa, otsustavad vanemad lasta geneetiliselt kokku genereerida parim doonor - haigele lapsele omaenda õde. Kui too (Anna) on aga 11-aastane, otsustab ta advogaadi juurde minna, et oma kehale meditsiiniline otsustus saada. Virvarr algabki umbes sealt.

Leukeemia on justkui terbes perekonnas, mitte ainult ühel inimesel. See mürgitab ja hägustab suhteid, mis esmapilgul tunduvad kõik toredad, kuid tegelikkuses koondub kogu tähelepanu haigele õele, kes enda mälestustes palub vabandust vennalt, kelle tähelepanu ta röövinud on, õelt, kelle tervist ta on võtnud, isalt, kelle eluarmastuse ta võtnud on, emalt, kelle abielu ja elu ta võtnud on. Perekonna üheks oluliseks liikmeks, keda aga väga ei avata, on ema õde, kes näiteks perepojale tundub olevat olulisem tugi kui lihane ema. Lõpuks aga tekibki küsimus, kelle otsustada on elu ja surm...

Film on üles ehitatud huvitavalt - flashbackid ja meenutused erinevate pereliikmete poolt. Iga pereliige saab ideaalselt avatud ja palju informatsiooni tuleb pilkudest, mitteverbaalsetest stseenidest. Valu, igatsus, rõõm ja muud emotsioonid tulevad nii välja, nagu õige on. Alati ei pea stsenaariumit dialoogidega üle kuhjama.

Filmi "Notebook" režissöörilt Nick Cassavetes'lt järjekordne huvitav ja emotsioonirikus töö. Ma ei oska nüüd ennustada, kuidas see meestele mõjuma hakkab, sest ka "Notebook'i" emotsionaalsus mõjub enamasti naistele. Eks ootangi teiste arvamusi.

Kuna temaatika, nagu ennist mainitud, on ka väga lähedane mu enda suguvõsale, oli eriti ränk vaadata. Ütlen ausalt, et pole ammu nii palju filmi vaadates nutnud. Ja ma ei tee seda tihti.

Mina annaks pigem Cameron Diazile emarolli eest Oscari, mitte Sandra Bullockile.

Hinna 5+/5.

Režissöör: Nick Cassavetes
Osades: Abigail Breslin, Sofia Vassilieva, Cameron Diaz, Alec Baldwin, Jason Patric, Evan Ellingson, Heather Wahlquist jpt

"Algus"

2010-04-04T00:41:00.005+03:00

Üks pea ainukesi asju, mis selle etenduse puhul meenub, on flaier, millel on mees vuntsidega. Ta meenutab mu isa. Üleüldiselt jättis etendus aga külmaks ning tekkis küsimus: "Miks?"

Peaks nagu olema etendus suhetest, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik näitlejad kõigiga. Polnud minu tassike teed.

Autor ja lavastaja Andres Noormets
Kunstnik Maarja Noormets (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline lavastaja Feliks Kütt

Osades Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink
Bänd: Sepo Seeman (vokaal, kitarr), Jaanus Mehikas(bass), Feliks Kütt (klahvpillid, kitarr), Janek Kivi (soolokitarr)

Eesti laul 2010

2010-03-12T21:28:00.027+02:00

Otsereportaaž minu arvamusest.

Algus meie eelmise aasta võidulooga. Urban Symphony. Okei, see õrna häälega õhtu avamine oli...naljakas. Urban Symphony tundub aga tore koosseis olevat. Loodan, et nad Eesti poppmuusikamaastikul vastu peavad ning enda joont ei kaota.

Üleüldiselt selle aasta lugudest rääkides - üllatavalt palju on meelepäraseid lugusid. Kui eelnevatel aastatel kipub rohkem nii olema, et halva valiku seast hakkab lõpuks üks rohkem sümpatiseerima, siis seekord on lemmikuid päris mitmeid.

Ott ja Märt! Jeee! Nad on nii hea kooslus ja nii muhedad. Lihtne valem võitja väljaselgitamiseks.

3 Pead "Poolel teel". Ei ole lugu armastusest ("Beebi, ma armastan sind, tule tagasi mu juurde" vms). Minimalistlik, huvitav. Mitte küll võidulugu, kuid omanäoline siiski. Selline, mille järgi liigutaks end mõnes alternatiivklubis. Tempo ja energia kasvab loo käigus loogiliselt. Lõpp oli veider. Aga eks 3 minutit kukkus vast.

Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 - konkurss. Esimene lugu - väike fastpopp boybändi lugu. Selline väike halb üheksakümnendate lugu. :) Homme 18. Heheheheheheheeeee... Milline huumor. "Mis see Homme 18 tähendab?" "No kuule, see pole HOMME, see on "omm", prantsuse keeles "mees".

Marten Kuningas ja Mahavok "Oota mind veel". Üks meeldivamaid lugusid. Marten Kuningal on väga hea tämber. Lugu on üsna popploolikult üles ehitatud.

Green room. Artist ei pea ilmtingimata riides olema - Piret. Ja Lenna läheb Märdiga pärast live'i kuramaažile. :)

Mad Cow Disease. Väike kantri alternatiiv lauluvõistluselt. Isegi subtiitrid on all.

Mimicry "New". Veel üks huvitav finalist. Paljudele ei meeldi, kuid minu arvates on nad väga huvitavad. Las olla teistsugused. Nii ongi äge. Ja kolm minutit saigi läbi...

Urmas ja Madis. Tõesti, tõesti ei saa aru, kuidas need lood päris võistluselt välja jäid. :D:D:D Ohooo... Käigus on lausa parmupill. Rõõmus sõpruskond.

Tiiu Kiik "The one and only love". Kuna mind on viimasel ajal elektroonilisemat laadi muusika köitma hakanud, tundub ka selle loo algus huvitav. Selline kauge, kosmiline, müstiline, aeglane kulgemislugu. Samuti mitte võidulugu. Laulja võiks veidikene julgem olla. Hetkel on liiga arglik ja ebakindel vokaal. Lugu on isegi must. Sõnadest ei saanud aru.

Seitsmes Taevas. Väike rahulaul. Väga, väga, VÄGA tüüpiline europopp. :) Nii sügavamõttelised sõnad, heheee... Või siis mitte. :) "Don't die, Europe". Professionaalsuse pisar tuli ära nende poolt. Hea sõnum, hea esitaja, peab olema lihtne - see on hiti tegemine.

Violina ja Rolf Junior "Maagiline päev". Ma arvan, et see on kõige halvem laul. Pean kõik uuesti läbi kuulama, et sellele kinnitust saada. Liiga popp, et hea olla. Halb, halb. Nagu lajataks europopp näkku. Ja korduvalt.

Green room. Robin Juhkental ja Tõnn, Groundhog Day'st. Lühike vestlus.

Täielik terror. Polegi sellist punki näinud Eurovisioonil. Kusjuures väga lahe punk on. Väga reaalne. Hehehehehehehehheheheheheeeeeeeee... Super karakterid!

Disco 4000 " Ei usu". Popp. Piiripeal. Peaaegu, et üldse ei meeldi, kuid midagi selles on, mis ei luba öelda, et see läbinisti halb on. Kosmiline, futuristlik, kuid siiski juba futurism, mis oli 90. aastatel.

Lovely Boyz. OMG. Nagu tõesti OMG. Oh need üheksakümnendad olid popmuusikamaailmas ikka nii halvad, et see paroodia on NIIIIIIIIIII naljakas. Naera nii, et kõht krampis ja pisarad silmas. Polegi sõnu, et kirjeldada seda, mida nägin...

Iiris Vesik "Astronaut". Üks lemmikuid. Tantsijad on hea värskendus. Kogu õhtu lavakujundus ei luba artistidel midagi ise luua. Kaovad natuke lavale ära. Tantsijad on ägedad. Ohoh, pürotehnika. :)

Green Room. Sandraga.

Õujea. Selline techno-beat. Väga oldschool. Reiv, reiv, reiv! Video jällegi minevikust. :) Daz Megahyper. Natuke N-euro garderoobis tuhlatud. Lausa kaks nädalat nägid vaeva, et "Are you ready" kokku saada. :)

Lenna "Raspuntsel". Jee...Keit laval. :) Kerge ja naiivne lauluke. Ja Reigo Ahven ka igalpool. Selline popplugu. Meeldejääv, kuid mitte mu soosikute seas.

Mr Sofa ja Õieke. Väike regge ka. Heheheee.... "Suitsu ei tee, me suitsu ei tee". Rahulik regge. Kaua Märt suudab ilma pilgitamata olla? :D

Groundhog Day " Teiste seest kõigile". Jeeeeeee, väga ehe ja kõige laivim. Kaameramehed on kõik väga erutunud. Väga grounhogdaylik lugu. Ja nii on hea.

Meeleolukas Green room. Metsatöll.

Harmoonia. No pole sõnu, et seletada. See praeguse aja slow elektroonika koos poognatega keelpillidega. Ja muidugi naishääled.

Malcolm Lincoln "Siren". Üks mu favoriite. Väga, väga omapärane ja väga, väga hea lugu. Friik ja ainult heas mõttes. Kui see võidab ja Eurovisioonile läheb, paistame silma. Sest sel aastal on kõik kindlasti etnolugusid täis. Mmmm.... nii nauditav lugu mu jaoks.

Ja ka mina hääletasin.

Ja Alexander Rybak valis alternatiivvõistluse võitjaks "Allakäinud ühiskonna", mis kusjuures oli tõesti kõige normaalsem lugu sellest paroodiapundist. :D:D

No muidugi ei saa viperusteta, kuid hea, et Erm oma punktid kenasti antud sai. Ja ma ei saa aru, miks Rolf nii kõrgel kohal on. Üldse ei mõista...

And the winner is...Ohoh, mitte veel. Kaks parimat on siis Lenna ja Malcolm Lincoln.

Veel lastakse lavale möllama Metsatöll. Pinge on üleval.

Klassika: Märt:"Ott, sinu kord!" Ott: "Mis ma tegema pean?" Märt: "Räägi Malcolm Lincolniga." Ott: "Ma juba tegin seda...."

Eesti Laul 2010 on... paramparaaaaa... 54 protsenti hääletanutest olid Malcolm Lincoln poolt!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Oscari gala jälgedes

2010-03-08T22:04:00.004+02:00

Jälgisin ka mina öösel Oscarite jagamist ja galat. 24-st kategooriast ennustasin 9 õigesti. Suur üllatus oli Sandra Bullock ning Kathryn Bigelow ja õnneks ei noppinud "Avatar" nii palju auhindu, kui kartsin.

Galal oli õnnestunumaid hetki ja vähemõnnestunud. Mõned tundusid olevat "see on kohustuslik osa ja teeme kuidagi ära", mõned olid aga muhedad. Tantsuline vahepala oli vägev ning seda ma ka eeldasin. Tegemist oli ikkagi Adam Shankmaniga ning tantsijatega.

"Coppélia"

2010-03-08T21:47:00.006+02:00

Leo Delibes’i balleti ning koreograaf-lavastaja Ronald Hyndi kooslusega ballett „Coppelia“ esietendus Rahvusooper Estonias 4. märtsil.

Kõigepealt sellest, millest üldse ballett nimega „Coppelia“ räägib. Nagu on ka välja kuulutatud, siis tegemist on väga inimliku ja humoorika tükiga. Sobib igas vanuses publikumile. Seda oli ka külastajate pealt näha – lapsevanemad, kes olid lapsed kaasa võtnud, vanemad ja nooremad paarikesed, sõbrad ja sõbrannad. Samas on universaalsed ja „kõigile sobivate“ asjadega ka omad aga’d. Ühele sihtgrupile mõeldud repliik, nali või muu taoline ei pruugi sobida teisele või ei saa teised sellest aru. Etendus peab olema tasakaalus. Kui aga üritada kõik tasakaalu ajada, võib juhtuda, et kogu tervik jääb kahvatuks. Vaatame, kuidas „Coppelial“ see tervik õnnestus.

Ballett koosneb kolmest vaatusest: külapilt, tuba ning viimane taas külapilt. Siit tuleb juba esimene pluss: lühikesed vaatused ning samas ka kenad massiivsed lavakujundused, mille vahetamise jaoks ongi vaheaegu vaja. Samas tänavad kedagi kõrgemat ka need, kes on kaaslasena balletti vaatama toodud ning pelgavad pikki ning igavaid vaatuseid. „Coppelia“ puhul olid vaatused lühikesed, konkreetsed ning ei veninud. Välja arvatud viimane vaatus, mis tundus olevat veidi kunstlik ja pikale venitatud.

Esimeses vaatuses toob nukumeister Coppelius rõdule nuku Coppelia, keda ta soovib näha hoopis inimesena. Nagu Pinoccio või Burattino. Kuna see paralleel tekkis enne balletti vaatama minnes, siis tekkisid juba mõned ootused ja eeldused. Esimesed vaatused toimub ka karakterite tutvustus ning ka nende tutvumine nukuga. Esialgu ei arva keegi, et tegu on elutu olevusega. Nii tantsib nukule Swanilda – naispeategelane, kes näitab oma iseloomu, kui avastab, et tema noormees Franz lööb nukule külge. Kui tegu oleks mõne muinasjutulisema sisuga, siis ei toimuks armastajatepaari vahel tülitsemist, solvumist. Mulle aga meeldis Swanilda iseloomukas karakter. Tema kõrval oli Franz sinisilmne, igale naisolevusele külge lööv mees ja selgrootu. Värskendavalt jagunes armastajapaar seekord nii, et naine oli tugevama iseloomuga. Nähes paari vahel pingeid, üritavad teised neid vaigistada. Kiusu pärast trotsib Swanilda saatust ning teeskleb, et viljalõikusega seotud ennustus abiellumise kohta ei pea paika. Esimeses vaatuses juhtub palju. Coppelius otsustab majast lahkuda ning pärast väikseid vahejuhtumeid näeb Swanilda, kuhu vanamees koduvõtme peitis ning otsustab ajendatuna uudishimust ja/või armukadedusest sõbrannadega majja siseneda. Kas nii teeks muinasjutu-printsess? Coppelius otsustab vahepeal koju minna ning avastab muidugi avatud ukse. Ikka veel nuku võludes olev Franz ronib majja aga akna kaudu. Ja nii on sissejuhatus seiklustesse ja juhtumistesse tehtud. Teine vaatus võib alata.

Teise vaatuse lavakujundus ning tegelaste arv teevad teise vaatuse terviklikuks ning tüki parimaks. Uudishimulikud neiud, kes avastavad kohati kõhedust tekitavate nukkudega keskkonda, tabatakse Coppeliuse poolt. Ainuke, kellel põgeneda ei õnnestu, on Swanilda ning neiu peidab end Coppelia juurde kardina taha. Seal teeb ta vanamehele vingerpussi ning riietub end nukuks. Enne avastab nukumeister aga aknast sisseroniva Franzi ning kui too avaldab oma eesmärgi nukule armastust avaldada, tahab majaomanik hoopis noormeest ära kasutada ja uimastab ta. Tundub olevat elu nagu seebiooperis. Tänu väga ilmekale näitlejatööle oli nauditav jälgida, kuidas nukumeister ei taipa, et Coppelia asemel on Swanilda ning kui lõpuks neiu näitlemisest tüdineb, püüab vanamehele selgeks teha, et ta on inimene, samal ajal püüab ka Franzi äratada. Kõik on aga inimlikel emotsioonidel ning pole roosiline ja liiga muinasjutuline. Kõik karakterid on neutraalsed, pole halbu ja häid, vaid mõlemad omadused on kõigis parajal määral olemas. Mul hakkas lausa kahju, kui lõpuks nukk välja toodi ning nukumeister pika ninaga jäeti.

Kolmas vaatus keskendus ainult ära leppinud Swanilda ja Franzi pulmapeole ning seetõttu polnud seal teemamuutust, mis oleks pingeid hoidnud. Samuti oli taaskord näha, et masiivse lavakujunduse tõttu ei mahtunud tantsijad lavale hästi ära nagu ka esimesed vaatuses. Esines lohakust tantsus. Sisuliselt ootasin suuremat juhtumit enne päris lõppu. Selleks oli nukumeistri Coppeliuse ilmumine pulmapeole, kus ta õiglust nõudis. Ta vaigistati kiiresti maha, lohutati, pakuti raha ning kutsuti pidustustele. Kõik jälle hea. Lõpu puhul meeldis mulle väga katkematu lõbusus ja pidustus, mis kestis kuni kulissid sulgusid.

Ei tea, kas seda pidada nüüd publiku heaks või veaks, et tantsijaid kostitati pärast iga väiksematki etteastet aplausiga. See tekitas etteaste-etteaste-otsa tunde, mitte terviku. Kui jazzis pärast ühe instrumendi soolot tänatakse muusikut aplausiga, siis tehti seda ka ballettis, kuid muusikas jätkatakse looga, mitte ei katkestata. Kuna liiga pikk kummardus publikule tekitas sisu arengusse aeglustuse, siis selle areng kannatas veidi. Muidugi on igati tore see, et publik üldse kuidagi tantsijatele reageeris ning seda etteastega üheshingamist oli tunda. Koreograafias märkasin ka elemente, mis ei olnud ainult varvaskinga otstel, vaid ka n-ö talurahvalikke ja maadligi liigutusi. Seda oli eriti märgata esimeses vaatuses.

Kui balletti vaatama sunnitud kaaslane võib tänada lühikesi vaatuseid, siis lastele (ja ka kindlasti täiskasvanutele) pakub silmarõõmu ka kenad kostüümid, mis viimases vaatuses lausa särasid ja sädelesid. Ikkagi pidustus ja pulmad. Kindlasti võib rõõmu pakkuda ka esitantsijate hea ilmekus ja teatraalsus, mis aitasid kaasa karakteritest arusaamisel. Kes on tüdinenud klassikalise sisuga tükkidest ning headeks ja kurjadeks jagunemisest, leiab piisava koguse inimlikkust ning huumorit „Coppeliast“. Ajapikku muutuvad kindlasti ka tantsijad rahulikumaks ning koreograafiline rabedus kaob.

Etnokulpide jaotamine ja festival

2010-03-08T21:47:00.004+02:00

Festival Maa ja ilm peetud, etnokulbidki jaotatud. Tulemus on järgnev:

parim album - Paabel "Epöpoa"

parim bänd - Zetod

parim laulja - Margus Põldsepp

parim instrumentalist - Sandra Sillamaa

parim lugu - Svjata Vatra "Kalyna" (Vofka mix)

parim uustulnuk - Nolens Volens

Parim autorilaul (etnomaastikul) - Jaan Tätte ja Udupasun "Tulemine"

"Margot at the wedding"

2010-02-28T00:17:00.002+02:00

Midagi madalaeelarveliste filmide kandist. Kuigi internet movie data base paneb filmi kategooriate komöödi ja draama alla, võtaksin mina esimese ära. Film võib küll olla kergema draamalooriga kaetud, kuid komöödiapatta ei paneks siiski.

Film on sellest, kuidas perekonnas on lähedaste inimeste vahel pingeid, kuidas igal inimesel on oma käitumuslikud kiiksud. Leidus palju häid mõtteid ja tsitaate. Plussiks on veel elulisus. Film oli hea mõttega, kuid ülimalt palju juurde ei andnud, kuid oli siiski hea. Hea oli ka näha Hollywoodi kuulsamaid näitlejaid nii väikeses filmis. See oli ka esimene film, kus mulle Jack Black närvidele ei käinud.

Karakterite arengust väike mõte: igas stseenis oli keegi, kes tundus "parem", kuid samas teiste inimestega ja muus olukorras ei pruukinud ta seda olla. Kes lõpuks see intrigeerija oli ja miks? Kellel lõpuks probleemid olid? See teeb filmi elulisemaks.

Hinne 4/5

Režissöör: Noah Baumnach

Osatäitjad: Nicole Kidman, Jack Black, Jennifer Jason Leigh, Zane Pais, Flora Gross jt

"Precious: based on the novel Push by Sapphire"

2010-02-27T20:28:00.002+02:00

Pool filmi ootasin seda, mis näitaks, miks just see film nii eriline on, et kandideerib paljudes Oscari kategooriates ning on auhindu võitnud. Jah, see oli tõsielul põhinev ja annab juurde dramaatilisust. Jah, tegemist on mustanahaliste filmiga, mis annab palju juurde just USAs, kuid mind see ei puudutanud. See tähendab, ma ei saa öelda, et teema mind absoluutselt ei kõigutanud - see tekitas kurbust, vastikust, kuid jäi siiski kaugeks.

Film on siis ülekaalulisest ja sotsiaalselt väljajäänud naisest, keda kutsutakse nimega Precious (tõlgituna hinnaline). Ta on 16, loeb vaevu, kirjutab halval tasemel, tema kodune seis on halb - ema joob, suitsetab, alandab, tema isa on korduvalt teda vägistanud. Precious on filmi alguses teist korda rase. Oma isast. Teist korda.

Kõik on nii katki ja sellest film ongi: kuidas ja kas saab katkist inimest parandada? Filmis pöördub kõik siis, kui Precious saadetakse alternatiivsesse kooli, kus on mitmed probleemidega noored naised koos.

Kuigi teema on tähtis ja valus, on filmis veidraid kohti. Kui alguses on tugevalt eristatavad päriselulised stseenid ja unenäolised unistuste kohad, siis need kippusid mingil hetkel hägustuma. Võimalik, et see oligi meelega, kui jälgida filmi kulgu.

Samas leidus filmist lähtudes häid osatäitmisi (Mn'Nique, Mariah Carey, Paula Patton).

Hinne 4/5 siiski.

Režissöör: Lee Daniels

Osatäitjad: Gabourey Sidibe, Mo'Nique, Paula Patton, Mariah Carey jt

"Postgrad"

2010-02-27T19:05:00.003+02:00

Ootasin filmi tükk aega. Põhiliselt sellepärast, et olen ise sama probleemi ees - lõpetan kohe ülikooli ja pean elus hakkama saama. Samuti on Alexis Bledel sümpaatne näitlejanna.

Algus oli huvitav. Lühidalt tutvustati tegelaste taustu läbi vlogi (video blogi) ja asi toimis - see oli lühike, atraktiivne ja uudne. Sealt edasi läks asi juba mõruks.

Film on siis ühest neiustRydenist, kes lõpetab ülikooli ja läheb suure hurraaga kandideerima oma unistuste töökohale... kus on ees veel paarkümmend sama noort ja entusiastlikku inimest. Sealt edasi on tal raskusi ja nii püüab ta välja selgitada oma elu ja püüdlused, unistused. Samuti peab ta aru saama oma parima sõbra armastusest tema vastu.

Film on minu jaoks liiga lihtne. Lõpuks polnud isegi naljakas. Kuigi on armas, et ta otsustas ka oma perega aega veeta, mitte ainult enda peale mõelda, oli seegi armas mõte pealiskaudne.

Säravamad karakterid olidki Rydeni pereliikmed (ema, isa, surev vanaema - kas ikka oli seda?, väikevend). (Leidsin veel ühe "Love actually" näitleja, kes mängis nimetatud filmis Carli.) Kõik muu oli...etteaimatav ja igav. Lootsin rohkemat, mitte küll superteost, kuid siiski enamat. Noorte inimeste antud probleemidest film on muidugi tore.

Hinne 3-/5

Režissöör: Vicky Jenson

Osatäitjad: Alexis Bledel, Zach Gilford, Michael Keaton, Jane Lynch, Bobby Coleman, Carol Burnett, Rodrigo Santoro jt

"Bright star"

2010-02-27T19:02:00.002+02:00

Tegemist on kahetunnise romantilise kostüümidraamaga John Keatsi ja Frances "Fanny" Brawne'st. Kuigi alguses jäi segaseks tegelaste omavahelised suhted ja kuidas sinnamaale jõuti, oli armastus filmi vältel tugev ning hea oli vaadata, et ei tekitatud liiga suurt draamat sekka. Samas oli film minu jaoks liiga pikk ja veniv. Rahulik tempo on muidu hea, kuid filmis ei juhtunud minu jaoks piisavalt palju.

Lemmiktegelasteks kujunesid aga väike Margaret "Toots" Brawne (Edie Martin) ja Samuel Brawne (Thomas Sangster - ka filmis "Love Actually" oli tal tore roll), kes põhiliselt pidi oma vanema õe Fanny järel käima. Nad suutsid oma pilkudega rohkem rääkida, kui tihtipeale sõnadega.

Kuna peategelane Fanny õmbles ja disainis endale ise riideid, on muidugi kostüümid sellised, et oleksin hea meelega need endalegi selga pannud.

Filmis tekkis ja jäi õhku minu jaoks mitmeid küsimusi, mille lahendamatust ei leevendanud aeglane tempo (kas selle tingis Suurbritannia krõbe kliima?). Üldiselt soovitan aga suurtele romantikutele. Kena vaadata ikkagi.

Hinne 4-/5

Režissöör: Jane Campion

Osatäitjad: Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider jt

Vanemuise ballett "Kevade"

2010-02-27T11:51:00.007+02:00

Täiesti juhuslikult sattusin Tartus vaatama Vanemuise balletti "Kevade".

Kevadist värskust sain tõesti. Ballett pakkus toredaid hetki ja äratundmist. Kahe Kiire kasutus oli tore viide sellele, kuidas Kiire tegelaskujus oligi justkui kaks poolust - korralikum ja alkoholi tõttu "ära olev".

Küsitav oli publiku seast püstitõusnud kodanik, kelle ülesanne oli öelda valjult "Kas see ongi kevade? Jätke nali" ning astus siis lavale. Tervikut see rikkus, kuigi võib-olla põhiülesanne võis muu olla.

Üldjoontes oli tegemist väga hea asjaga ning koreograafia oli väga viis.

Helilooja Ardo Ran Varres
Lavastaja ja koreograaf Ruslan Stepanov
Kunstnik Liisi Eelmaa
Kostüümikunstnik Mare Tommingas
Valguskunstnik Airi Eras

Osatäitjad: Takuya Sumitomo, Hayley Blackburn, Guy William Burden, Silas Stubbs, Ilja Mironov, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Alo Kurvits, Rita Dolgihh, Maarja Paugus, Marika Aidla, Janika Suurmets,Steven Melendez, Saori Nagata, Mai Kageyama, Nashua Mironova, Rebecca Peters, Kristina Markevičiute, Raminta Rudžionyte, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Fenella Cook, Laura Quin, Julia Kaškovskaja, Julia Litvinenko, Anna Shircliff,Valentine Legat, Emily Hughes, Colin Thomas Maggs, Alens Piskunovs, Daniil Kolmin, Daniel Szybkowski, Elias Girod. Osaleb tšellist Heiki Palm.

Helisalvetuse mängisid sisse Meelis Vind, Vigo Uusmäe, Tiit Kikas, Henno Soode, Kaido Kelder, Jaan Sööt ja Ardo Ran Varres.

Arno Tamm "bits and pieces" 20. veebr @ pubi Liverpool

2010-02-27T11:51:00.005+02:00

Arno Tamm tõi oma poolehoidjate ja sõprade ette midagi uudset ja julget. Viljandi Jazziklubis pole ammu valitsenud nii ärev ja põnevil publik. Esiteks oli tegemist millegi uuega Arno Tammelt (ehk siis soolokontsert) ning samuti pole igapäevane ka laulja soolokontsert. Vähesed vokalistid julgevad üles astuda üksi, abiks vaid üksikud instrumendid.

Natuke autoriloomingut ning ohtralt improvisatsiooni tekitasid aga tervikliku kontserdi ning imekombel tavaliselt lärmakam jazziklubi publik oli justkui nagu kodustatud. Peremeheks Arno Tamm.

Kontsert oli suurepärane jätk tema muusikalisele arengule.

Ansambel Nolens Volens teeb plaati

2010-02-27T01:20:00.002+02:00

Rõõm on teatada, et ansambel Nolens Volens sai eilse kuupäeva sees purki plaadimaterjali ning ehk on aprillikuus oodata juba uut üllitist! Täpsem info tulekul!

"Ristumine peateega"

2010-02-27T01:07:00.002+02:00

Üle pika aja nägin mõni nädal tagasi taas eesti filmi. Ei osanud midagi loota ja hea oligi. Seda enam pakkus film head naudingut. Must huumor - see on märksõnapaar, mis mind köitis. Veidrusi filmis leidus. Samuti ka madalaeelarvelise filmile omaseid tunnuseid (no nt halb valgus). Vähemalt oli heli paigas.

Kui alguses võtsin sisse asendi jälgida filmi "oh, kui naljakad karakterid ja olukord" hoiakuga, siis see muutus ühe hetkega, kui tekkis olukord, mil üks tegelastest oli nõus oma naise raha eest ära müüma. Ja kui sealt edasi läks asi veel jaburamaks, pani film üha enam mõtlema. Kes müüb keda ja miks? Mis põhjustel osad paarid üldse koos on?

Film algab sellega, kuidas koos elavad naine ja mees katkise auto tõttu on sunnitud otsima hilineva öö eest peavarju või pääsu linna. Nii satutakse veidra mehe poole, kes avastab, et naine on tema "muinasjutu" või siis "unistuste" naine. Sealt edasi läheb asi mahamüümise peale. Mitmeid kordi on hetki, kus arvan, et tuleb midagi klišeelikku, kuid alati suudeti üllatada. Jaburus saatis sisu kogu aeg.

See, et karakterid muutusid ühest äärmusest teise, mind otseselt ei häirinud. Andrus Vaarik tegi minu arvates suurepärast tööd!

Hinne 4+/5

Režissöör: Arko Okk

Osatäitjad: Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte

"Nick and Norah's infinite playlist"

2010-02-26T00:49:00.002+02:00

Põhja-Ameerika indiefilmide eriprogrammis PÖFF'il olnud film. Ei teadnud sellest enne midagi, ega osanud seetõtty ka midagi oodata. Seda parem oli. Esimestest hetkedest köitis ning junolik atmosfäär oli armas.

Film ise on kõigepealt "boy meets girl" kanti teemaga ehk sellest, kuidas poiss eksist üle püüab saada, samas üritavad tema geisõbrad (kolm ülimalt lahedat karakterit) teda paari panna ühe tütarlapsega, kelle sõbrannat ka vahepeal New Yorgi peal taga aetakse. Justkui väike road movie indie filmi sees. Lihtsa süžee sees on mitmeid tasandeid, mis vaikselt lahti kooruvad. Põhiteema (poiss ja tüdruk saavad kokku) on lihtsakene, mis on õnneks vürtsitatud heade kõrvaltegelaste ning naljakate juhtumistega.

Kuna aga midagi ei oodanud, oli mulje seda parem. Täpselt see, mida ajaviiteks vaja.

Hinne 4/5

Režissöör: Peter Sollett

Osatäitjad: Michael Cera, Kat Dennings, Ari Graynor jt

"Kochaj i tancz" ("Love and dance")

2010-02-24T00:34:00.005+02:00

Kokkuvõttes on see tantsufilm nagu tantsufilm ikka. Hoogsate lugudega, armastuslooga, heade tantsijate ning kena koreograafiaga, natuke sekka ka muid probleeme. Lõpp hea, kõik hea. Siiski leidsin selle filmi alguses midagi, mis mind köitis. Kuigi lõpp ja selleni jõudmine suretas selle põhilise särtsakuse ja köitva "miski" ära.

Kuna tegu on Poola filmiga, on juba see midagi uudset. Kas see, et räägitakse teises keeles, tegi filmi alguses nii huvitavaks? Teistsugune oli ka montaaž ning kadreeringud, midagi huvitavat. Ka karakterid särasid. Kahjuks lõpu poole vajus kõik väga halvaks hollywoodilikuks kräpiks ära. Nii kahju. Muidu oleks filmi suure hurraaga kõigile soovitanud, kui nüüd pean vast ütlema, et ärge umbes kümmet viimast minutit (va lõputiitrid) vaadake. Seda näeb igas hollywoodi filmis ka.

Aga algus on hea. Juba esimesed kaadrid, kuidas noor naine ja mees Varssavi tänaval kokku põrkavad, on tore. Sealt edasi samuti. Kõik tantsulised kohad on väga huvitavad ning köitvad. Kogu aja mõtlesin sellele, et ka mina oleks võinud olla tantsija. Oleksin võinud olla sellise kehaga ja võimetega.

Samuti olid nauditavad näitlejatöö, kaadrid ja see, kuidas tantsulised kohad monteeritud olid. Filmis leidus väga helgeid ja nutikaid kohti, aga kahjuks on nüüdseks kõik halva lõpu varjus. Samuti leidus palju häid tsitaate. Tantsijad olid kõik väga võimekad ning kahtlustan, et paljud (kui mitte enamik?) on Poola So You Think You Can Dance saatest.

Kui enne oleksin hindeks 5/5 pannud, siis nüüd on see 4/5 (oleks isegi 3 pannud, aga algus kergitas kõvasti).

Režissöör: Bruce Parramore

Osatäitjad: Mateusz Damiecki, Izabella Miko, Jacek Koman jt

"On tsirkuseartist, keerutab taldrikuid. Ta paneb nad keerlema, väga kiiresti. Kõik on hästi, kuni kiirus on suur. Ta võtab üha, teise, kolmanda, neljanda... Ja aeg-ajalt peab ta tagasi esimese juurde pöörduma, sest selle kiirus hakkab vähenema. Ja mõnikord see juhtub... et üks neist kukub maha ja puruneb. /.../ Naljakas, mõnikord üks noot, heli, lõhn, maitse võib meid tagasi minevikku viia. Mu kihlatud küpsetas maailma parimaid õunakooke. /.../ Aga see ei oma enam tähtsust. Ma ei taha sellest rääkida. See on nagu üks nendest taldrikutest. Mõnikord, rumalusest või hoolimatusest, pillad sa kõige hinnalisema. "

"A serious man"

2010-02-23T21:25:00.003+02:00

Väga omapärase käekirjaga film. Tundub, et veidi isegi aeglane, kuid samas on terve film ühtlase tempoga. Jäi aga selgusetuks, miks alguses oli stseen n-ö vanast ajast. Kas see on legend? Juutide oma teema?

Film ise räägib perekonnast ja nende lähikondlastest. Kõik on veidrikud ja kiiksuga. Peategelane Larry on mõnusalt ja rahulolevalt elamas silmaklappidega elu, kui äkki lajatatakse talle käega vastu nägu ning äratatakse uimast üles. Naine tahab lahutust, lapsed ei allu talle, vend on seotud kahtlaste asjadega, naaber käib närvidele, naabrinaine on liiga seksikas jne. Juhtub asju, mis panevad ta mõtlema, et just tema on süüdi. Ta käib kolme omanäolise rabi jutul (ühe jutule ta küll otseselt ei pääse). Ta saab abi advogaadilt, psühholoogilt, tuttavatelt. Temaga juhtub veidraid asju, kõik muidugi korraga. (Narkouimas) poja bar mitsva ajal hakkab vaikselt elu rööpasse minema. Nii tema kui ta naine lepivad ära, töö juures läheb paremini, pereelu saab jalad alla ja siis... On filmi lõpp, mis tuleb nii ootamatult, et esialgu ei oska muud öelda ku "mida kuradit?" Kas nii jääbk? Ja jäigi. Lõpp on täpselt selline, et "mõtle ise, mis saab", sest päris halb seis on.

Film on rahuliku tempoga, mis on aga kahe otsaga asi. Mõnes mõttes annab see veidrust juurde, samas oleks võinud ka tempoga rohkem vinti peale keerata. Just nimelt kiirelt ja segaselt. Taotuslik aeglus mõjus samas ka, sest ka peategelasel läks aega, et aru saada, kellega kõik need halvad asjad juhtuvad.

Filmis oli palju veidraid tegelaskujusid, keda oli nauditav vaadata. Sõnadeta suudeti teha erinevaid kibestunud või lihtsalt omapäraseid karaktereid.

Film ei ole halb. Natuke küll aeglane, aga võib olla isegi hea. See, et lõpus jõuti peaaegu algusesse tagasi ning siis keerati vint uuesti peale, on hea. Jättis ikkagi mingisuguse tunde sisse. Ja pole ammu nii head ning kutsuvat treilerit näinud kui sellel filmil. Samas oleks võinud film hullumeelsusega samal tasemel olla.

Hinne 4/5

Režissöörid: Ethan ja Joel Coen

Osades: Michael Stuhlbarg, Richard Kind, Fred Melamed, Sari Lennick, Aaron Wolff, Jessica McManus jt

"The blind side"

2010-02-23T02:38:00.004+02:00

Tõestisündinud lugu ühest kurva lapsepõlvega tumedanahalisest poisist, kellest saab tänu valgele ameeriklannale kuulus ja edukas ameerika jalgpalli mängija.

Ja ongi vast kõik öeldud. Võib-olla lisan veel nii palju, et probleeme tekkis filmis usutavusega, et perekond, kuhu too poiss sattus, tahtis tõemeeli teda aidata, mitte raha pumbata. Muus osas... jättis film tavalise mulje. Vististi on süüdi see, et ma pole ameeriklane. Temaatika jääb mulle võõraks ja tollest jalgpallurist pole ma varem kuulnudki. Sandra Bullock mängib veidi teistsuguse külje pealt bimbonaist, kuid aktsent annab vast kõige rohkem muutust juurde. See, et mustanahalise poisi enda perekonda võtmine muudab kõigi elu, on loogiline. Armas mõte, kuid väga loogiline.

Filmi suudeti tegelikult ka üks pisardamisekoht sisse pista. Vähemalt minu jaoks, aga see tundus ka veidi sunnitud ja oskuslikult tehtud. Film on vaadatav, kuid päris hästi ei mõista ma selle väärtust auhindadele kandideerimisel. No las jääb.

Hinne 3/5

Režissöör: John Lee Hancock

Osades: Sandra Bullock, Quinton Aaron jt

"Up in the air"

2010-02-23T02:18:00.005+02:00

Miski tekitab trotsi. Võib-olla see, et tegu on Ameerikaga. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen pikemalt, kas tegu on päriselt hea filmiga või on see kuidagi salapäraste heli- ja pildilainetega mulle sisse süstitud.

Mulle meeldib selle filmi puhul: üpriski aeglane kulg, jutustajahääl (kuigi see on peategelane ise), igatsemapanev, ootamatu pööre, generatsioonidevahelise erinevuse dialoog, mingil määral enda tegelastega samastamine, kuid siis järelemõtlemine, kas seda ma soovingi.

George Clooney on ka kuradima hea oma rollis. Ta mängiks justkui teda ennast - meest, keda kõik tahavad, kuid kes on üksik ja ei suuda pühenduda. Ja kui pühendubki...

Samuti on praegusel ajal õrn teema töökohtade kaotus, uue tehnoloogia kasutuselevõtt, noorte pealetung ja vanemate töötajate kadumine. Loomulik kadu? Film on mehest, kelle töö on lahti lasta inimesi, st firma palkab ta, et ta laseks töötajad lahti. Neil on oma strateegia, hoolikalt lihvitud laused ("Ära võta seda kui lõppu, võta seda kui algust, sulle on uus võimalus antud"). Õrn teema kõigile ja kurb on ka vaadata pilti, kus kunagi suures kontoris on järele jäänud vaid tühjad kontoritoolid. Nagu kõrb.

Peategelase elu on lennata ühest paigast teise, omamata kodu. Tema enda korter on steriilne paik, kus ta hoiab ekstrapluuse ja -sokke. Ta reisib ainult käsipagasiga ning lennujaama turvakontrollis teab ta kohe, kuhu sappa minna. "Aga see on diskrimineerimine." "Ei, inimeste lahterdamine on mugav ja kiire."

Mu lemmikkohaks filmis on see, kui noor kolleeg SMS-i kaudu maha jäetakse ning seltskond läheb end baari lõdvaks laskma. Selle vestluse käigus, mis seal toimus, tuli välja mõnus generatsioonide erinevus. Et mu jutust aru saada, peate ise filmi vaatama.

Üldjoontes pani film mõtlema. Oma lihtsuses ta mõjus. Kohe nii palju, et igatsen ka ise olukorda, kus mul on võimalus lennujaama minna ja suvaline sihtkoht valida, kuhu reisida.

Vaadates nime Jason Reitman ja filme, mida ta veel teinud on ("Juno", "Thank you for smoking"), leiab ühiseid jooni. Tänu sellele aga tean, mida oodata. Ehk ei pea ka tulevikus pettuma, sest siiani on kõik hea olnud.

5-/5

Režissöör: Jason Reitman

Osades: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick jt

Selles filmis leiab palju tsitaate:

How much does your life weigh? Imagine for a second that you're carrying a backpack. I want you to pack it with all the stuff that you have in your life... you start with the little things. The shelves, the drawers, the knickknacks, then you start adding larger stuff. Clothes, tabletop appliances, lamps, your TV... the backpack should be getting pretty heavy now. You go bigger. Your couch, your car, your home... I want you to stuff it all into that backpack. Now I want you to fill it with people. Start with casual acquaintances, friends of friends, folks around the office... and then you move into the people you trust with your most intimate secrets. Your brothers, your sisters, your children, your parents and finally your husband, your wife, your boyfriend, your girlfriend. You get them into that backpack, feel the weight of that bag. Make no mistake your relationships are the heaviest components in your life. All those negotiations and arguments and secrets, the compromises. The slower we move the faster we die. Make no mistake, moving is living. Some animals were meant to carry each other to live symbiotically over a lifetime. Star crossed lovers, monogamous swans. We are not swans. We are sharks.

"An education"

2010-02-23T02:09:00.003+02:00

Film sellest, kuidas noor tütarlaps ennast harib ja valusa tagasilöögi vastu võtab ning edasi elab.

Stiilipuhas film ning kuigi alguses kartsin, et peategelast näidatakse juhmi ja rumala tütarlapsena, pidin õnneks eksima. See põhikarakter oli läbi kogu filmi mõnusalt isemõtlev.

Kuidas tuleb toime teismeline koolitüdruk 60. aastatel Londonis, kui temaga hakkab mängima pea kaks korda vanem härrasmees? Kuna ma ei soovi kõike ette rääkida, ei saa ma väga palju rohkem arutadagi, kuid suhteliselt aeglase (mitte sugugi halvas mõttes) tempoga film on hea vaadata. Väga muhe näitlejatöö Carey Mulligani, Peter Sarsgaardi ja Alfred Molina poolt. See, mis juhtuma hakkab, ei tule esimese hooga pähegi, kuigi arvata oli, et midagi kahtlast peab ju filmis olema.

Nauditav. 4+/5

Režissöör: Lone Scherfig

Näitlejad: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Olivia Williams, Dominic Cooper, Rosamund Pike jt

"Chéri"

2010-02-23T01:52:00.004+02:00

Kas armastusel on (vanuse)piir?

Ehk siis romantiline draama sellest, kuidas vanem naine (endine kurtisaan) ja noorem mees (ühe teise endise kurtisaani poeg) üritavad filmi vältel selgusele jõuda, mis on õige ja kas nad peaks, võiks koos olla. Tegemist on aga ajaga, mil paljud otsused (nagu näiteks abielu) lepitakse teiste eest kokku. Ja kõik ei sobi alati. Kas õige otsus on olla koos armastatuga, kuigi see aeg võib üürikeseks jääda? Või elada oma elu? Otsused viivad armastajad lahku, toob jälle kokku, et uuesti lahku ajada. Tegu pole Romeo ega Juliaga. Nagu filmi lõpuski ütleb jutustaja, et lõpuks jõuavad nad järelduseni, et neid mõlemaid on karistatud - üht, et nii palju varem teisest sündinud on, teist aga sellega, et ta ei taibanud piisavalt vara, et esimene on ainuke, keda ta armastada on suutnud.

Üldjoontes oli hea ja tore vaadata, kuigi väga sügavalt midagi hingele ei pakkunud. Pigem oli lihtsalt ilus (kostüümid, näitlejad).

4-/5

Režissöör: Stephen Frears

Näitlejad: Michelle Pfeiffer, Rupert Friend, Kathy Bates, Felicity Jones jt

"Mary and Max"

2010-02-23T00:06:00.006+02:00

"Mary and Max" on film (animatsioon) kurbusest, rõõmust, sõprusest, ustavusest, inimlikkusest ja... kurbusest. Kuigi filmi oli lõimitud mõnusalt humoorikaid pisidetaile, mis naerma panid, andis kogu tegevustik siiski sügavamat mõtlemisainet. Tegelikult oli ka kogu tegevus minu jaoks üllatusi täis, sest arvasin, et aiman, kuhu kogu asi välja jõuab. Ei arvanud küll, et päris selline film on.

Täpsemalt pajatab animatsioon loo ühest kurvast Austraalia tüdrukust. Ta unistab sõpradest. Nii kirjutabki ta juhuse tahtel ühele suvalisele ameeriklasele, kelle elu on üllatavalt sarnane selle väikse tüdruku eluga. Mõlema elu läheb küll edasi, aga suuremate ja väiksemate vahedega kirjutatakse üksteisele. Tüdrukust kasvab neiu, neiust naine, ameeriklane jääb lihtsalt vanemaks ja haigemaks. Nauditav oli vaadata, kuidas tegijad olid mõelnud igale detailile, juhtumile mõlema tegelaskuju elus. Kuigi kogu tegevustikku looritas kurbus, sai natuke ka naerda ning mõtlikuks muutis samuti.

Kindlasti soovitan. 5/5

Režissöör: Adam Elliot

Hääli luges: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman, Eric Bana jt

Max: When I was young, I invented an invisible friend called Mr Ravioli. My psychiatrist says I don't need him anymore so he just sits in the corner and reads.

Max: I have also invented some new words. "Confuzzled", which is being confused and puzzled at the same time, "snirt", which is a cross between snow and dirt, and "smushables", which are squashed groceries you find at the bottom of the bag. I have sent a letter to the Oxford Dictionary people asking them to include my words but I have not heard back.

Mary: [about Len Hislop] He's scared of outside, which is a disease called homophobia.

Gerli Padar "Äratundmine"

2010-02-21T21:29:00.002+02:00

21. veebruar 2010

Pärnu Endla küün

Kes: Gerli Padar ja kitarril Taavi Langi.

Sõpradele pühendatud tuur.

Alguses, kui nägin, et Küün polegi rahvast pungil täis (vähene reklaam?), pelgasin kogu kontserti. Kas esineja suudab välja mängida pettumuse, vähese publikuhuvi? Ei aidanud ka see, kui Gerli Padar istus mikrofoni ette lausega "Ma pole suur jutuinimene".

Ahaaa, tuleb selline lugu loo otsa kontsert, mõtlesin. Õnneks mitte. Lõpuks leidis iga pala oma eelloo ning mõnusa vürtsika vaheklipi. Võib-olla tõstis tuju ka hiljem saali sisenenud Parmas ja tütar Amanda.

Kontserdi kava koosnes n-ö lemmiklugudest. Naljatlevalt käis korduvalt läbi ka see, et lood on kas Gerli enda või Taavi lemmikud, kuid rohkem ikkagi Gerli omad. Ja kui tuli üks ühine, siis 52 protsenti oli see siiski Gerli lemmik. Taavi Langi ainult muheles kõrval. Huumorit jagus ja tore oli näha, et ka esinejatel oli vahva. Publik oli valdavalt vaoshoitud.

Ma ise oleksin eelistanud sama kontserti hoopis Teatrikohvikus. Oleks olnud õdusam.

Lood kanti ette nii rootsi, eesti, inglise, vene ja üks ka äärepealt soome keeles. Leidus toredaid üllatusi "Bonnie ja Clyde", "Öö su akna taga", "Soovide puu" jne. Selliseid lihtsaid ja laul+kitarr kontserte leidub Eestis üpris palju. Ei ütle, et antud kontsert igav ja jama oli, kui midagi ääretult uudset polnud. Hea tunde jättis siiski Gerli Padari avatud olek ning muhedad lood, samuti ka vaikiv Taavi Langi, kes avas suu, et ühes loos natuke tausta laulda. Viimane muusikaline pala sellest, kuidas artistid tulevad ja lähevad ning midagi publikule pakkuda soovivad, lõppes toreda improvisatsiooniga lumerohkusest ja kevadeootusest.

Tudengite Teatripäevad 2010

2010-02-03T22:16:00.003+02:00

Pressiteade:

12.-14. veebruaril 2010 saavad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ruumides 8. korda kokku Tudengite Teatripäevade raames tudengiteatri trupid. Kolm päeva on sisustatud töötubade, vestlusringide, festivali klubide ja muidugi tudengiteatrite etteastete poolt.

Sel aastal on truppidest registreeritud: Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater, Tallina Ülikooli tudengiteater Üllar, TÜ Pärnu Kolledži tudengitrupp K-äng2, Tartu Üliõpilasteater, Altermanni tudengite näitemängutrupp, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengiteater Tuder ning Jyväskylä tudengiteater Soomest.

Õpitubasid on kutsutud juhendama Karl Kena (TÜ VKA näitekunsti 7. lend) ning Ajjar Ausma (Cabaret Rhizome). Truppidele annab tagasisidet Kolm Tarka, kes on tavaliselt üks näitleja, üks lavastaja (Jaanika Juhanson) ja üks teatrikriitik (Rait Avestik). Samuti on kahel esimesel õhtul festivaliklubi.

Festivali korraldab MTÜ Kultuur aitab hingata. Toetajad: Kultuurkapital, Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, TÜ Üliõpilasesindus, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Üliõpilasesindus, A le Coq.

iluuisutamise EM Tallinnas, 2010

2010-02-03T22:15:00.009+02:00

Ja nii leidis tee mu südamesse iluuisutamine. :)

Valgus, tants, sokid

2010-02-03T22:15:00.006+02:00

Neli valgustajat: Kristjan Suits, Taavi Toom, Madli Uuemäe, Sander Põllu

Ja tantsijad

"Kuningas Lear"

2010-02-03T22:14:00.006+02:00

Keeruline on leida näidendit, kus saaks ära kasutada tervet kursust näitetudengeid. Ka „Kuningas Lear'is“ pole otseselt rollide jaotus ühtlane. Neiud peavad suuremaid rolle vaheldumisi mängima, noormehed mängivad lisaks suurematele rollidele ja mitmeid pisiosasid. Selline on aga ühe trupi saatus, kui tükiks on valitud nii mehekeskne näidend nagu Shakespeare'i „Kuningas Lear“. Viisteist inimest ühes etenduses ära rakendada on keeruline, kuid imekombel suudeti seda teha.

Von Krahli koduleheküljel on kirjas: „Kas uued karud klassikarukkis veavad sheikspiiripõllule jultunult viljaringe? Või hoopiski noored püssid, kes kogenud snaiperi Peeter Jalaka käsivarrelt annavad täpset ja tabavat turmtuld raskete klassikaköidete riiuli pihta?“ Seda ma otsima läksingi. Otsisin uudsust, midagi teistsugust, julgust, isegi jultumust. Ja seda ma leidsin.

Kuigi algus oli natuke ebalev ja pigem arglik, ettevaatlik kui julgelt klassika vastu tulistamine, muutus kõik järjest absurdsemaks, jaburamaks ja karakterikoomilisemaks. Kõike heas mõttes. Peaaegu igal hetkel võisin leida väiksemaid ja suuremaid detaile, mis naerma või just mõtisklema panid. See, et kasutati erinevat tõlget kui muidu harjunud (Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski), andis arvatavasti palju juurde. Oli roppust, oli otseütlemisi ilma ilustuseta, kuid kogu hullumajale tuli see kasuks.

Jah, hullumajale, sest vahepeal meenutas laval toimunu just seda. Tabletid, veider klounaadi korraldav kuninga saatkond mõjus sellisena, et pidin paratamatult mõtlema, kas seltskond on päriselt või kuningas Lear'i tabletiuimas peas. Minule jäi kogu tablettide ümber jant (mis oli küll kõrvaltegevus) oluliseks osaks. Kes tarvitasid neid ja miks?

Kui nüüd karakteritest rääkida, oli tore vaadata, kuidas mõned kõrvaltegelased olid väga hoolikalt kujundatud ja nendega kõvasti vaeva nähtud. Mõne tegelase puhul oli viimseimgi pisidetail ja käitumismaneer paika pandud. Üks meeldejäävaim näitleja, kelle kaks suuremat rolli – Prantsusmaa kuningas ja Narr, oli Jim Ashilevi. Mõlemad rollid olid viidud viimseimagi piirini. Narri tegelaskuju meenutas Baz Luhrmanni filmi „Romeo+Juliet“ (samuti Shakespeare'i kuulsa näidendi uusversioon) tegelaskuju Mercutiot, keda mängis Harold Perrineau. Mõlemate puhul oli sarnaseks pikemad arutelud, veiderdamine, vaba käitumine, ustavus. Üleüldiselt meenutas Peeter Jalaka lavastus Baz Luhrmanni hullumeelset ja geniaalset käekirja.

Samuti meeldis Cornwalli hertsog, Regani abikaasa, keda mängis Madis Mäeorg. Tegemist oli (tablettide all?) veidi pikaldasema mehhiklase- või hispaanlase verd tegelaskujuga, kelle taustaks mängis tihtipeale ladinaameerikalik kitarrikäik. Väga detailselt loodud tegelaskuju jäi oma rolli ning see mõjus üleüldisele etenduskäigule tuttavlikult ja koduselt. Üleüldiselt oli hea vaadata kahe vanema õe (Mari Pokinen Regan'ina ja Maili Metssalu Goneril'na, keda mängib ka Liis Lindmaa) ja nende abikaasade erinevust. Kui Regan ja tema abikaasa Cornwalli hertsog on pikaldasemad, otsustusvõimetumad, siis Goneril seevastu on terava mõtlemisega, võimukam, tema abikaasa joomishimuline Albany hertsog, keda mängib Siim Sups, näitab samuti üles otsustusvõimet, olles esimestel hetkedel aga tagasihoidlikum, alistatud. Suhetevahelisi pingeid oli laval hea tähele panna, samuti ka seda, et kumbki õdedest oma abikaasadest niivõrd ei hoolinud. Mõlema südame võitis hoopis Edmund, Gloucesteri krahvi (Tõnis Niinemets) sohipoeg, keda mängis Ivo Reinok. See ajas ka mõlemad hauda, sest mis ei ajaks kaks õde või sõbrannat rohkem tülli kui ühine armastatu. Kuigi õed üksteisest hoolisid, sellele vihjas väga lähedane füüsilisus, ning neid ühendas ka isas, kuningas Lear'ist (Peeter Raudsepp) mittehoolimine, käis neil ka viha kohe kõrval. Armastusest vihani oli ainult üks väike vale liigutus või sõna.

Kuigi nimed, paigad ja temaatika on väga inglaslik, oli etendusse lisatud palju eesti pärimust. Alustades lauludest ja muusikast (Loore Martma) kuni selleni, et kuningas Lear'ile ustav Kenti krahv, keda mängis Kait Kall, rääkis maskeeringu varjus olles võro keelt. Kogu selles veidras kambas oli Kent ja ka kolmas tütar Cordelia ainukesed, kes tundusid tavaliste inimestena. Sinnamaani kolme tunni jooksul veel ei jõutud, et ülejäänud oleks muutunud normaalseteks ning nemad kaks nende seas veidrateks.

Sellega on juba harjutud, et Shakespeare'i etendustest kõik tegelaskujud surma saavad. „Kuningas Lear'is“ jäid ellu Albany hertsog ja Edgar, Gloucesteri krahvi poeg, keda mängis Ott Kartau. Viimane kasvas etenduse alguses olevast nohiklikust äpust läbi vaese Tomi tõeliseks superkangelaseks. Kõige lõpus Albany küsimuse peale „Aga mis nüüd?“ pidi superkangelane Edgar aga vaid õlgu kehitama.

Kui kogu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Krahli kursuseks tituleeritud 8. kursus tõi lavale lavakunsti tudengite värskuse, aga ka tooruse, tasakaalustas etendust nimitegelast Lear'i mänginud Peeter Raudsepp, kelle jõulisest ja hullumeelsest mängust õhkus teatritarkust. Vana ja väsinud kuninga rollis ei kahelnud ma hetkekski, miks just selline meelemuutus, sest kõik oli nii loogiline – kuningas ongi selline.

Kostüümide osas annaks au ja kiituse kavalehel olevalt kogu trupile, kelle juhendajaks on Marion Undusk (ka näiteks Kuressaare Linnateatri suveetenduse „Draakon“ suurepärane kostüümikunstnik) ja Anne-Mai Heimola. Nutikalt oli jällegi iga väiksemgi detail eesmärgipärane või siis just meelega mitte. Värvid ja toredalt veidrad kostüümid mõjusid värskelt.

Jumal tänatud, et meil on olnud Shakespeare, kes nii mitmeid teatrikirjanduse kuldvaramusse kuuluvaid probleemiderohkeid etendusi kirjutas.

"Kolm musketäri" @ Estonia, 22. detsember

2009-12-23T15:25:00.014+02:00

Pole midagi muud öelda kui kiidusõnad, sest selles balletis leidus nii hea koreograafia, hea tantsijate tase, sisu (ja selleta "Kolme musketäri" puhul loogiliselt võttes ei saagi) ja humoorikus. Vahepeal muud moodi ei saanud, kui istusin suu ammuli. Võib- olla lõpus vajus veidi sisuliselt energia ära, kuid üldmulje on siiski väga hea.

David Nixoni ballett Malcolm Arnold'i muusikale
David Drew stsenaarium Alexandre Dumas' romaani "Kolm musketäri" ainetel
Maailmaesietendus: 23. septembril 2006 (Northern Ballet Theatre)
Esietendus Rahvusooper Estonias: 23. aprillil 2009

Dirigendid: Jüri Alperten või Mihhail Gerts
Koreograaf ja lavastaja: David Nixon (Northern Ballet Theatre)
Koreograafi ja lavastaja assistent võitlusstseenides: Daniel de Andrade (Northern Ballet Theatre)
Lavakujundus: Charles Cusick Smith (Šotimaa)
Kostüümid: David Nixon (Northern Ballet Theatre)
Valguskunstnikud: David Nixon ja Tiit Urvik
Muusika valis: Anthony Meredith
Muusika arranžeerija ning orkestreerija: John Longstaff (Suurbritannia)