"Coppélia"

Leo Delibes’i balleti ning koreograaf-lavastaja Ronald Hyndi kooslusega ballett „Coppelia“ esietendus Rahvusooper Estonias 4. märtsil.

Kõigepealt sellest, millest üldse ballett nimega „Coppelia“ räägib. Nagu on ka välja kuulutatud, siis tegemist on väga inimliku ja humoorika tükiga. Sobib igas vanuses publikumile. Seda oli ka külastajate pealt näha – lapsevanemad, kes olid lapsed kaasa võtnud, vanemad ja nooremad paarikesed, sõbrad ja sõbrannad. Samas on universaalsed ja „kõigile sobivate“ asjadega ka omad aga’d. Ühele sihtgrupile mõeldud repliik, nali või muu taoline ei pruugi sobida teisele või ei saa teised sellest aru. Etendus peab olema tasakaalus. Kui aga üritada kõik tasakaalu ajada, võib juhtuda, et kogu tervik jääb kahvatuks. Vaatame, kuidas „Coppelial“ see tervik õnnestus.

Ballett koosneb kolmest vaatusest: külapilt, tuba ning viimane taas külapilt. Siit tuleb juba esimene pluss: lühikesed vaatused ning samas ka kenad massiivsed lavakujundused, mille vahetamise jaoks ongi vaheaegu vaja. Samas tänavad kedagi kõrgemat ka need, kes on kaaslasena balletti vaatama toodud ning pelgavad pikki ning igavaid vaatuseid. „Coppelia“ puhul olid vaatused lühikesed, konkreetsed ning ei veninud. Välja arvatud viimane vaatus, mis tundus olevat veidi kunstlik ja pikale venitatud.

Esimeses vaatuses toob nukumeister Coppelius rõdule nuku Coppelia, keda ta soovib näha hoopis inimesena. Nagu Pinoccio või Burattino. Kuna see paralleel tekkis enne balletti vaatama minnes, siis tekkisid juba mõned ootused ja eeldused. Esimesed vaatused toimub ka karakterite tutvustus ning ka nende tutvumine nukuga. Esialgu ei arva keegi, et tegu on elutu olevusega. Nii tantsib nukule Swanilda – naispeategelane, kes näitab oma iseloomu, kui avastab, et tema noormees Franz lööb nukule külge. Kui tegu oleks mõne muinasjutulisema sisuga, siis ei toimuks armastajatepaari vahel tülitsemist, solvumist. Mulle aga meeldis Swanilda iseloomukas karakter. Tema kõrval oli Franz sinisilmne, igale naisolevusele külge lööv mees ja selgrootu. Värskendavalt jagunes armastajapaar seekord nii, et naine oli tugevama iseloomuga. Nähes paari vahel pingeid, üritavad teised neid vaigistada. Kiusu pärast trotsib Swanilda saatust ning teeskleb, et viljalõikusega seotud ennustus abiellumise kohta ei pea paika. Esimeses vaatuses juhtub palju. Coppelius otsustab majast lahkuda ning pärast väikseid vahejuhtumeid näeb Swanilda, kuhu vanamees koduvõtme peitis ning otsustab ajendatuna uudishimust ja/või armukadedusest sõbrannadega majja siseneda. Kas nii teeks muinasjutu-printsess? Coppelius otsustab vahepeal koju minna ning avastab muidugi avatud ukse. Ikka veel nuku võludes olev Franz ronib majja aga akna kaudu. Ja nii on sissejuhatus seiklustesse ja juhtumistesse tehtud. Teine vaatus võib alata.

Teise vaatuse lavakujundus ning tegelaste arv teevad teise vaatuse terviklikuks ning tüki parimaks. Uudishimulikud neiud, kes avastavad kohati kõhedust tekitavate nukkudega keskkonda, tabatakse Coppeliuse poolt. Ainuke, kellel põgeneda ei õnnestu, on Swanilda ning neiu peidab end Coppelia juurde kardina taha. Seal teeb ta vanamehele vingerpussi ning riietub end nukuks. Enne avastab nukumeister aga aknast sisseroniva Franzi ning kui too avaldab oma eesmärgi nukule armastust avaldada, tahab majaomanik hoopis noormeest ära kasutada ja uimastab ta. Tundub olevat elu nagu seebiooperis. Tänu väga ilmekale näitlejatööle oli nauditav jälgida, kuidas nukumeister ei taipa, et Coppelia asemel on Swanilda ning kui lõpuks neiu näitlemisest tüdineb, püüab vanamehele selgeks teha, et ta on inimene, samal ajal püüab ka Franzi äratada. Kõik on aga inimlikel emotsioonidel ning pole roosiline ja liiga muinasjutuline. Kõik karakterid on neutraalsed, pole halbu ja häid, vaid mõlemad omadused on kõigis parajal määral olemas. Mul hakkas lausa kahju, kui lõpuks nukk välja toodi ning nukumeister pika ninaga jäeti.

Kolmas vaatus keskendus ainult ära leppinud Swanilda ja Franzi pulmapeole ning seetõttu polnud seal teemamuutust, mis oleks pingeid hoidnud. Samuti oli taaskord näha, et masiivse lavakujunduse tõttu ei mahtunud tantsijad lavale hästi ära nagu ka esimesed vaatuses. Esines lohakust tantsus. Sisuliselt ootasin suuremat juhtumit enne päris lõppu. Selleks oli nukumeistri Coppeliuse ilmumine pulmapeole, kus ta õiglust nõudis. Ta vaigistati kiiresti maha, lohutati, pakuti raha ning kutsuti pidustustele. Kõik jälle hea. Lõpu puhul meeldis mulle väga katkematu lõbusus ja pidustus, mis kestis kuni kulissid sulgusid.

Ei tea, kas seda pidada nüüd publiku heaks või veaks, et tantsijaid kostitati pärast iga väiksematki etteastet aplausiga. See tekitas etteaste-etteaste-otsa tunde, mitte terviku. Kui jazzis pärast ühe instrumendi soolot tänatakse muusikut aplausiga, siis tehti seda ka ballettis, kuid muusikas jätkatakse looga, mitte ei katkestata. Kuna liiga pikk kummardus publikule tekitas sisu arengusse aeglustuse, siis selle areng kannatas veidi. Muidugi on igati tore see, et publik üldse kuidagi tantsijatele reageeris ning seda etteastega üheshingamist oli tunda. Koreograafias märkasin ka elemente, mis ei olnud ainult varvaskinga otstel, vaid ka n-ö talurahvalikke ja maadligi liigutusi. Seda oli eriti märgata esimeses vaatuses.

Kui balletti vaatama sunnitud kaaslane võib tänada lühikesi vaatuseid, siis lastele (ja ka kindlasti täiskasvanutele) pakub silmarõõmu ka kenad kostüümid, mis viimases vaatuses lausa särasid ja sädelesid. Ikkagi pidustus ja pulmad. Kindlasti võib rõõmu pakkuda ka esitantsijate hea ilmekus ja teatraalsus, mis aitasid kaasa karakteritest arusaamisel. Kes on tüdinenud klassikalise sisuga tükkidest ning headeks ja kurjadeks jagunemisest, leiab piisava koguse inimlikkust ning huumorit „Coppeliast“. Ajapikku muutuvad kindlasti ka tantsijad rahulikumaks ning koreograafiline rabedus kaob.