Filmi reklaamlause on "Lugu kahest võõrast, üks võõram kui teine" ("A story about two strangers, one stranger than the other"). Tõsi ta on. Kuigi film on riietatud samalaadsete kihtidega nagu iga teinegi Hollywoodi armastusfilm, on siin midagi, mis teeb filmist heas mõttes veidra tüki.
Nimelt on üks peategelastest Aspergeri sündroomiga. See, kuidas ta oma elu elab ja kuidas teda ümbritsevad usaldusväärsed inimesed abiks on, oli armas vaadata. Südantsoojendav. Ja ega Adam, nii on tegelase nimi, ise aru ei saa, kellele ta peaks tänulik olema, sest kui poleks neid inimesi (tema armastavat isa), ei saaks ta karmis reaalsuses hakkama. Adam on aus, otsekohene ja ta ei salli valetamist, tema käitumised on ettearvamatud. Seetõttu ei saa, ei julge ta ka inimestega suhelda. Adami ellu satub aga Beth, kes õpib Adamit tundma ning samas saab ka enda kohta teada. Filmi jooksul on tore näha, kuidas mõlemad karakterid harjuvad, kohanduvad.
Etteruttavalt öelduna pole filmi lõpp tüüpiline happy end, kuid siiski on lõpp rõõmustav ja julgustav. Keegi ei kaota otseselt midagi, vaid areng ning kasv on hindamatud. Näitlejatöö on hea, eriti kiidan Hugh Dancyt Adami rolli eest. Pole kerge mängida mõnd sündroomiga inimest, ilma et selle üle mängiks.
Soovitan filmi vaadata, sest kuigi teema riietus on Hollywoodi love story, on see siiski eksitav kostüüm. Pigem on see justkui režissööripoolne kostüüminali.
Režissöör: Max Mayer
Osades: Hugh Dancy, Rose Byme jpt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar