Lõpuks leidsin aega ja julgust, et seda paljukiidetud filmi vaadata. Pikk ta oli, kuid kuna ma täpset sisu ei teadnud, oli kogu aeg midagi oodata. Teadsin, et film on juutide tagakiusamisest, perekonnast, klaverimängijast. Muud ei midagi. Mulle meeldis see, kuidas näidati aega, mil hakati teatud maksude jms kiusati juudiperekondi. Samuti ka see, et filmis otseselt sõjasiutatsioone polnud. Oli hirmu, kartust, varemeid, laipu, kuid sõda paistis peategelase silme läbi - kui ta end peitus ja mida tundma hakkas.
Tundsin ahastust - mida me üksteisele ikkagi teeme? Miks? Lugesin hiljuti ühe juudi arsti memuaare, kus ta kirjeldas läbi erinevate etappide ja loogika, kuidas inimesed juudilaagrites lõpuks tundetuteks muutusid ning surm ei mõjunud enam kellelegi traagikana. Ka selles filmis oli natuke seda tunda. Peategelane küll peitis ja põgenes, kuid kohati oli ka seal tunda tundetuse tekkimist.
Režissöör: Roman PolanskiOsades: Adrien Brody, Emilia Fox jt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar