Eesti laul 2010

Otsereportaaž minu arvamusest.

Algus meie eelmise aasta võidulooga. Urban Symphony. Okei, see õrna häälega õhtu avamine oli...naljakas. Urban Symphony tundub aga tore koosseis olevat. Loodan, et nad Eesti poppmuusikamaastikul vastu peavad ning enda joont ei kaota.

Üleüldiselt selle aasta lugudest rääkides - üllatavalt palju on meelepäraseid lugusid. Kui eelnevatel aastatel kipub rohkem nii olema, et halva valiku seast hakkab lõpuks üks rohkem sümpatiseerima, siis seekord on lemmikuid päris mitmeid.

Ott ja Märt! Jeee! Nad on nii hea kooslus ja nii muhedad. Lihtne valem võitja väljaselgitamiseks.

3 Pead "Poolel teel". Ei ole lugu armastusest ("Beebi, ma armastan sind, tule tagasi mu juurde" vms). Minimalistlik, huvitav. Mitte küll võidulugu, kuid omanäoline siiski. Selline, mille järgi liigutaks end mõnes alternatiivklubis. Tempo ja energia kasvab loo käigus loogiliselt. Lõpp oli veider. Aga eks 3 minutit kukkus vast.

Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 - konkurss. Esimene lugu - väike fastpopp boybändi lugu. Selline väike halb üheksakümnendate lugu. :) Homme 18. Heheheheheheheeeee... Milline huumor. "Mis see Homme 18 tähendab?" "No kuule, see pole HOMME, see on "omm", prantsuse keeles "mees".

Marten Kuningas ja Mahavok "Oota mind veel". Üks meeldivamaid lugusid. Marten Kuningal on väga hea tämber. Lugu on üsna popploolikult üles ehitatud.

Green room. Artist ei pea ilmtingimata riides olema - Piret. Ja Lenna läheb Märdiga pärast live'i kuramaažile. :)

Mad Cow Disease. Väike kantri alternatiiv lauluvõistluselt. Isegi subtiitrid on all.

Mimicry "New". Veel üks huvitav finalist. Paljudele ei meeldi, kuid minu arvates on nad väga huvitavad. Las olla teistsugused. Nii ongi äge. Ja kolm minutit saigi läbi...

Urmas ja Madis. Tõesti, tõesti ei saa aru, kuidas need lood päris võistluselt välja jäid. :D:D:D Ohooo... Käigus on lausa parmupill. Rõõmus sõpruskond.

Tiiu Kiik "The one and only love". Kuna mind on viimasel ajal elektroonilisemat laadi muusika köitma hakanud, tundub ka selle loo algus huvitav. Selline kauge, kosmiline, müstiline, aeglane kulgemislugu. Samuti mitte võidulugu. Laulja võiks veidikene julgem olla. Hetkel on liiga arglik ja ebakindel vokaal. Lugu on isegi must. Sõnadest ei saanud aru.

Seitsmes Taevas. Väike rahulaul. Väga, väga, VÄGA tüüpiline europopp. :) Nii sügavamõttelised sõnad, heheee... Või siis mitte. :) "Don't die, Europe". Professionaalsuse pisar tuli ära nende poolt. Hea sõnum, hea esitaja, peab olema lihtne - see on hiti tegemine.

Violina ja Rolf Junior "Maagiline päev". Ma arvan, et see on kõige halvem laul. Pean kõik uuesti läbi kuulama, et sellele kinnitust saada. Liiga popp, et hea olla. Halb, halb. Nagu lajataks europopp näkku. Ja korduvalt.

Green room. Robin Juhkental ja Tõnn, Groundhog Day'st. Lühike vestlus.

Täielik terror. Polegi sellist punki näinud Eurovisioonil. Kusjuures väga lahe punk on. Väga reaalne. Hehehehehehehehheheheheheeeeeeeee... Super karakterid!

Disco 4000 " Ei usu". Popp. Piiripeal. Peaaegu, et üldse ei meeldi, kuid midagi selles on, mis ei luba öelda, et see läbinisti halb on. Kosmiline, futuristlik, kuid siiski juba futurism, mis oli 90. aastatel.

Lovely Boyz. OMG. Nagu tõesti OMG. Oh need üheksakümnendad olid popmuusikamaailmas ikka nii halvad, et see paroodia on NIIIIIIIIIII naljakas. Naera nii, et kõht krampis ja pisarad silmas. Polegi sõnu, et kirjeldada seda, mida nägin...

Iiris Vesik "Astronaut". Üks lemmikuid. Tantsijad on hea värskendus. Kogu õhtu lavakujundus ei luba artistidel midagi ise luua. Kaovad natuke lavale ära. Tantsijad on ägedad. Ohoh, pürotehnika. :)

Green Room. Sandraga.

Õujea. Selline techno-beat. Väga oldschool. Reiv, reiv, reiv! Video jällegi minevikust. :) Daz Megahyper. Natuke N-euro garderoobis tuhlatud. Lausa kaks nädalat nägid vaeva, et "Are you ready" kokku saada. :)

Lenna "Raspuntsel". Jee...Keit laval. :) Kerge ja naiivne lauluke. Ja Reigo Ahven ka igalpool. Selline popplugu. Meeldejääv, kuid mitte mu soosikute seas.

Mr Sofa ja Õieke. Väike regge ka. Heheheee.... "Suitsu ei tee, me suitsu ei tee". Rahulik regge. Kaua Märt suudab ilma pilgitamata olla? :D

Groundhog Day " Teiste seest kõigile". Jeeeeeee, väga ehe ja kõige laivim. Kaameramehed on kõik väga erutunud. Väga grounhogdaylik lugu. Ja nii on hea.

Meeleolukas Green room. Metsatöll.

Harmoonia. No pole sõnu, et seletada. See praeguse aja slow elektroonika koos poognatega keelpillidega. Ja muidugi naishääled.

Malcolm Lincoln "Siren". Üks mu favoriite. Väga, väga omapärane ja väga, väga hea lugu. Friik ja ainult heas mõttes. Kui see võidab ja Eurovisioonile läheb, paistame silma. Sest sel aastal on kõik kindlasti etnolugusid täis. Mmmm.... nii nauditav lugu mu jaoks.

Ja ka mina hääletasin.

Ja Alexander Rybak valis alternatiivvõistluse võitjaks "Allakäinud ühiskonna", mis kusjuures oli tõesti kõige normaalsem lugu sellest paroodiapundist. :D:D

No muidugi ei saa viperusteta, kuid hea, et Erm oma punktid kenasti antud sai. Ja ma ei saa aru, miks Rolf nii kõrgel kohal on. Üldse ei mõista...

And the winner is...Ohoh, mitte veel. Kaks parimat on siis Lenna ja Malcolm Lincoln.

Veel lastakse lavale möllama Metsatöll. Pinge on üleval.

Klassika: Märt:"Ott, sinu kord!" Ott: "Mis ma tegema pean?" Märt: "Räägi Malcolm Lincolniga." Ott: "Ma juba tegin seda...."

Eesti Laul 2010 on... paramparaaaaa... 54 protsenti hääletanutest olid Malcolm Lincoln poolt!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Oscari gala jälgedes

Jälgisin ka mina öösel Oscarite jagamist ja galat. 24-st kategooriast ennustasin 9 õigesti. Suur üllatus oli Sandra Bullock ning Kathryn Bigelow ja õnneks ei noppinud "Avatar" nii palju auhindu, kui kartsin.

Galal oli õnnestunumaid hetki ja vähemõnnestunud. Mõned tundusid olevat "see on kohustuslik osa ja teeme kuidagi ära", mõned olid aga muhedad. Tantsuline vahepala oli vägev ning seda ma ka eeldasin. Tegemist oli ikkagi Adam Shankmaniga ning tantsijatega.

"Coppélia"

Leo Delibes’i balleti ning koreograaf-lavastaja Ronald Hyndi kooslusega ballett „Coppelia“ esietendus Rahvusooper Estonias 4. märtsil.

Kõigepealt sellest, millest üldse ballett nimega „Coppelia“ räägib. Nagu on ka välja kuulutatud, siis tegemist on väga inimliku ja humoorika tükiga. Sobib igas vanuses publikumile. Seda oli ka külastajate pealt näha – lapsevanemad, kes olid lapsed kaasa võtnud, vanemad ja nooremad paarikesed, sõbrad ja sõbrannad. Samas on universaalsed ja „kõigile sobivate“ asjadega ka omad aga’d. Ühele sihtgrupile mõeldud repliik, nali või muu taoline ei pruugi sobida teisele või ei saa teised sellest aru. Etendus peab olema tasakaalus. Kui aga üritada kõik tasakaalu ajada, võib juhtuda, et kogu tervik jääb kahvatuks. Vaatame, kuidas „Coppelial“ see tervik õnnestus.

Ballett koosneb kolmest vaatusest: külapilt, tuba ning viimane taas külapilt. Siit tuleb juba esimene pluss: lühikesed vaatused ning samas ka kenad massiivsed lavakujundused, mille vahetamise jaoks ongi vaheaegu vaja. Samas tänavad kedagi kõrgemat ka need, kes on kaaslasena balletti vaatama toodud ning pelgavad pikki ning igavaid vaatuseid. „Coppelia“ puhul olid vaatused lühikesed, konkreetsed ning ei veninud. Välja arvatud viimane vaatus, mis tundus olevat veidi kunstlik ja pikale venitatud.

Esimeses vaatuses toob nukumeister Coppelius rõdule nuku Coppelia, keda ta soovib näha hoopis inimesena. Nagu Pinoccio või Burattino. Kuna see paralleel tekkis enne balletti vaatama minnes, siis tekkisid juba mõned ootused ja eeldused. Esimesed vaatused toimub ka karakterite tutvustus ning ka nende tutvumine nukuga. Esialgu ei arva keegi, et tegu on elutu olevusega. Nii tantsib nukule Swanilda – naispeategelane, kes näitab oma iseloomu, kui avastab, et tema noormees Franz lööb nukule külge. Kui tegu oleks mõne muinasjutulisema sisuga, siis ei toimuks armastajatepaari vahel tülitsemist, solvumist. Mulle aga meeldis Swanilda iseloomukas karakter. Tema kõrval oli Franz sinisilmne, igale naisolevusele külge lööv mees ja selgrootu. Värskendavalt jagunes armastajapaar seekord nii, et naine oli tugevama iseloomuga. Nähes paari vahel pingeid, üritavad teised neid vaigistada. Kiusu pärast trotsib Swanilda saatust ning teeskleb, et viljalõikusega seotud ennustus abiellumise kohta ei pea paika. Esimeses vaatuses juhtub palju. Coppelius otsustab majast lahkuda ning pärast väikseid vahejuhtumeid näeb Swanilda, kuhu vanamees koduvõtme peitis ning otsustab ajendatuna uudishimust ja/või armukadedusest sõbrannadega majja siseneda. Kas nii teeks muinasjutu-printsess? Coppelius otsustab vahepeal koju minna ning avastab muidugi avatud ukse. Ikka veel nuku võludes olev Franz ronib majja aga akna kaudu. Ja nii on sissejuhatus seiklustesse ja juhtumistesse tehtud. Teine vaatus võib alata.

Teise vaatuse lavakujundus ning tegelaste arv teevad teise vaatuse terviklikuks ning tüki parimaks. Uudishimulikud neiud, kes avastavad kohati kõhedust tekitavate nukkudega keskkonda, tabatakse Coppeliuse poolt. Ainuke, kellel põgeneda ei õnnestu, on Swanilda ning neiu peidab end Coppelia juurde kardina taha. Seal teeb ta vanamehele vingerpussi ning riietub end nukuks. Enne avastab nukumeister aga aknast sisseroniva Franzi ning kui too avaldab oma eesmärgi nukule armastust avaldada, tahab majaomanik hoopis noormeest ära kasutada ja uimastab ta. Tundub olevat elu nagu seebiooperis. Tänu väga ilmekale näitlejatööle oli nauditav jälgida, kuidas nukumeister ei taipa, et Coppelia asemel on Swanilda ning kui lõpuks neiu näitlemisest tüdineb, püüab vanamehele selgeks teha, et ta on inimene, samal ajal püüab ka Franzi äratada. Kõik on aga inimlikel emotsioonidel ning pole roosiline ja liiga muinasjutuline. Kõik karakterid on neutraalsed, pole halbu ja häid, vaid mõlemad omadused on kõigis parajal määral olemas. Mul hakkas lausa kahju, kui lõpuks nukk välja toodi ning nukumeister pika ninaga jäeti.

Kolmas vaatus keskendus ainult ära leppinud Swanilda ja Franzi pulmapeole ning seetõttu polnud seal teemamuutust, mis oleks pingeid hoidnud. Samuti oli taaskord näha, et masiivse lavakujunduse tõttu ei mahtunud tantsijad lavale hästi ära nagu ka esimesed vaatuses. Esines lohakust tantsus. Sisuliselt ootasin suuremat juhtumit enne päris lõppu. Selleks oli nukumeistri Coppeliuse ilmumine pulmapeole, kus ta õiglust nõudis. Ta vaigistati kiiresti maha, lohutati, pakuti raha ning kutsuti pidustustele. Kõik jälle hea. Lõpu puhul meeldis mulle väga katkematu lõbusus ja pidustus, mis kestis kuni kulissid sulgusid.

Ei tea, kas seda pidada nüüd publiku heaks või veaks, et tantsijaid kostitati pärast iga väiksematki etteastet aplausiga. See tekitas etteaste-etteaste-otsa tunde, mitte terviku. Kui jazzis pärast ühe instrumendi soolot tänatakse muusikut aplausiga, siis tehti seda ka ballettis, kuid muusikas jätkatakse looga, mitte ei katkestata. Kuna liiga pikk kummardus publikule tekitas sisu arengusse aeglustuse, siis selle areng kannatas veidi. Muidugi on igati tore see, et publik üldse kuidagi tantsijatele reageeris ning seda etteastega üheshingamist oli tunda. Koreograafias märkasin ka elemente, mis ei olnud ainult varvaskinga otstel, vaid ka n-ö talurahvalikke ja maadligi liigutusi. Seda oli eriti märgata esimeses vaatuses.

Kui balletti vaatama sunnitud kaaslane võib tänada lühikesi vaatuseid, siis lastele (ja ka kindlasti täiskasvanutele) pakub silmarõõmu ka kenad kostüümid, mis viimases vaatuses lausa särasid ja sädelesid. Ikkagi pidustus ja pulmad. Kindlasti võib rõõmu pakkuda ka esitantsijate hea ilmekus ja teatraalsus, mis aitasid kaasa karakteritest arusaamisel. Kes on tüdinenud klassikalise sisuga tükkidest ning headeks ja kurjadeks jagunemisest, leiab piisava koguse inimlikkust ning huumorit „Coppeliast“. Ajapikku muutuvad kindlasti ka tantsijad rahulikumaks ning koreograafiline rabedus kaob.

Etnokulpide jaotamine ja festival

Festival Maa ja ilm peetud, etnokulbidki jaotatud. Tulemus on järgnev:

parim album - Paabel "Epöpoa"

parim bänd - Zetod

parim laulja - Margus Põldsepp

parim instrumentalist - Sandra Sillamaa

parim lugu - Svjata Vatra "Kalyna" (Vofka mix)

parim uustulnuk - Nolens Volens

Parim autorilaul (etnomaastikul) - Jaan Tätte ja Udupasun "Tulemine"