Muusikast

Öelge mulle alternatiivne ja mina ütlen jaa! Väga tüütu on kuulata MTV popmuusikatundi. Kõik on ühesugune, beat on igav, taustad ühesugused, hääled ühesugused. Uut on vähe. Samas kui keegi ütleb mulle alternatiivrokk, -pop, -elektrooniline muusika, hakkan kohe terasemalt kuulama. Ma pole ise üldse väga alternatiivne, kuid mulle meeldib kõik teistsugune. Austan ka vanemat muusikat (samas omal ajal võis see kõik alternatiivne olla).

Võib-olla meeldi see kõik kuni alternatiivne saab popiks. Siis enam ei jaksa. Õnneks kuulan vähe raadiot. See võib ka kõige parema loo tappa, kui liiga palju lasta. Samas... Olen leidnud R2 kavast huvitavaid saateid. Kahjuks pole aga mahti olnud neid lähemalt piiluda.

Uus ja huvitav muusika mind huvitab. Oma tuttavatel ja sõpradel lasen alati midagi soovitada.

_______

Nüüd algab aga Jazzkaar. Palju kontserte ja palju kirjutamist.

"The pianist"

Lõpuks leidsin aega ja julgust, et seda paljukiidetud filmi vaadata. Pikk ta oli, kuid kuna ma täpset sisu ei teadnud, oli kogu aeg midagi oodata. Teadsin, et film on juutide tagakiusamisest, perekonnast, klaverimängijast. Muud ei midagi. Mulle meeldis see, kuidas näidati aega, mil hakati teatud maksude jms kiusati juudiperekondi. Samuti ka see, et filmis otseselt sõjasiutatsioone polnud. Oli hirmu, kartust, varemeid, laipu, kuid sõda paistis peategelase silme läbi - kui ta end peitus ja mida tundma hakkas.

Tundsin ahastust - mida me üksteisele ikkagi teeme? Miks? Lugesin hiljuti ühe juudi arsti memuaare, kus ta kirjeldas läbi erinevate etappide ja loogika, kuidas inimesed juudilaagrites lõpuks tundetuteks muutusid ning surm ei mõjunud enam kellelegi traagikana. Ka selles filmis oli natuke seda tunda. Peategelane küll peitis ja põgenes, kuid kohati oli ka seal tunda tundetuse tekkimist.

Režissöör: Roman Polanski

Osades: Adrien Brody, Emilia Fox jt

Teatrist

Teater on kultuurivaldkond, mida sooviksin osata rohkem vaadata, selle üle mõelda ja analüüsida. Kahjuks on see natuke kauge. Just seetõttu, et ma ei satu sinna tihti. Aga väga sooviksin. Jah, Pärnu etendustele olen tihemini sattunud. Samuti ka Ugala omadele. Tallinna teatrid on aga kauged-kauged.

Pole ka teatrites käppa sees, et saaks soodsamalt etendustele. Mhhh...

Ja seepärast ongi nii, et enamjaolt olen kirjutanud filmidest.

Muudatused

Kõigile tulihingelistele fännidele infoks...

Heheee...fännidele... :D

Kuna mõne filmi puhul on raske kirjeldada niisama sisu (mõne aja pärast on emotsioon ka kadunud), siis plaanin välja kujundada oma mingisugused tugipunktid ja alustalad, millele toetuma hakkan. Ehk toimib see mu jaoks kasulikult ehk muutun professionaalsemaks hindajaks. Vot.

Hetkel on ootel mitu filmi. Pole jaksanud neist veel kirjutada. Aga stay tuned.

"My life without me"

Lihtne film tõsisel teemal.

On perekond. Noor ema ja isa, kaks pisikest tütart, kes elavad üheskoos naise ema aias järelhaagises. Kuigi elu on ka majanduslikult raske ja soov on paremini elada, on nad siiski õnnelikud. Pereema saab aga teada, et tal on vähk ning see on kaugele arenenud. Sealt algabki tema viimased teadmata arv kuid, nädalaid, päevi, mil ta täidab enda listi asjadest, mida sooviks enne surma teha, samuti valmistab tütardele igaks sünnipäevaks kassette õnnesoovidega. Ta otsib isegi oma mehele uut naist.

Film on südantsoojendav rahulik kulg. Ei lõpe surmaga, aga ega selle hõng ka kaugel ole.

Kui rääkida temaatikast, siis on see mulle meeldivas B-kategooria stiilis, mis pole sugugi halb, vaid pole rahahaisu juures. On hetki, mil film paneb rohkem vaatama ja mõtlema, isegi pisardama, aga on ka hetki, kus mõtted lähevad oma rada. Mõtlemapanev.

Režissöör: isabel Coixet

Osades: Sarah Polley, Amanda Plummer, Scott Speedman jpt

"Adam"

Filmi reklaamlause on "Lugu kahest võõrast, üks võõram kui teine" ("A story about two strangers, one stranger than the other"). Tõsi ta on. Kuigi film on riietatud samalaadsete kihtidega nagu iga teinegi Hollywoodi armastusfilm, on siin midagi, mis teeb filmist heas mõttes veidra tüki.

Nimelt on üks peategelastest Aspergeri sündroomiga. See, kuidas ta oma elu elab ja kuidas teda ümbritsevad usaldusväärsed inimesed abiks on, oli armas vaadata. Südantsoojendav. Ja ega Adam, nii on tegelase nimi, ise aru ei saa, kellele ta peaks tänulik olema, sest kui poleks neid inimesi (tema armastavat isa), ei saaks ta karmis reaalsuses hakkama. Adam on aus, otsekohene ja ta ei salli valetamist, tema käitumised on ettearvamatud. Seetõttu ei saa, ei julge ta ka inimestega suhelda. Adami ellu satub aga Beth, kes õpib Adamit tundma ning samas saab ka enda kohta teada. Filmi jooksul on tore näha, kuidas mõlemad karakterid harjuvad, kohanduvad.

Etteruttavalt öelduna pole filmi lõpp tüüpiline happy end, kuid siiski on lõpp rõõmustav ja julgustav. Keegi ei kaota otseselt midagi, vaid areng ning kasv on hindamatud. Näitlejatöö on hea, eriti kiidan Hugh Dancyt Adami rolli eest. Pole kerge mängida mõnd sündroomiga inimest, ilma et selle üle mängiks.

Soovitan filmi vaadata, sest kuigi teema riietus on Hollywoodi love story, on see siiski eksitav kostüüm. Pigem on see justkui režissööripoolne kostüüminali.

Režissöör: Max Mayer

Osades: Hugh Dancy, Rose Byme jpt

How she move

Film, mida vaatasin, sest see on tantsufilm. Midagi seal isegi on. Koreograafiliselt siis. Tegelikult oli film aga igav ja sisutu.

Peategelane on naine, kes peab minema tagasi getosse, sest perekond on kogu raha pannud tema õe hooldamisele (oli vist narkootikumidega probleem), aga too suri. Vaene neiu peab oma vanade tuttavate seas saama lahti preppie kuulsusest. Samas peab kuskilt saama raha, et minna edasi ülikooli. Siin tuleb mängu tants, sest kõik getos olevad kambad võistlevad ju omavahel underground tantsuvõistlustel. Nii satubki neiu ühest kambast teise.

Tantsustiil on stompi ja tänavatantsu vahepealset. Natuke hea, natuke igav. Kurb on vaadata, et tantsufilme ei suudeta piisava kvaliteediga teha. Siinkohal mõtlen sisulist kvaliteeti. Sisu on üldjuhul igav. Isegi, kui koreograafia võib midagi head olla. Reklaamigugi siis välja, et tegemist on ainult tantsu ülistava filmiga, mitte tants ja armastusfilm kombineerituna. Ei jaksa enam vaadata tüüpilisi filme tantsukoolist või getode raskest elust koos tantsuga, mis on ainuke pääsetee.

Režissöör:Ian Iqbal Rashid
Osatäitjad: Rutina Wesley, Tre Armstrong, Dwain Murphy jpt.

"Taking Woodstock"

Film sellest, kuidas Woodstocki jaoks leiti koht. Ja rohkemgi sellest, kuidas üks noormees mõtleb kodust ärasaamisele, kuid see on raskendatud. Film ühe noormehe vabanemisest ja samas ka mõnus kultuurikorralduslik pool Woodstocki tegemisest (kuigi mitte väga põhjalik).

Veidi indie'lik, veidi hollywoodilik.
Tegelased ja stilistika on väga ajakohased. Väga palju vaeva on nähtud, et film näeks ajastutruu välja. Plusspunktid. Muidugi tekkis huvi, milline nägi Woodstock välja nende jaoks, kes ka bände kuulata soovisid. Ekraanil olnud tegelased olid enamjaolt kanepiuimased. Aga tol ajal see vist nii käiski.

Režissöör: Ang Lee
Osatäitjad: Demetri Martin, Emile Hirsch, Imelda Staunton, Paul Dano, Jonathan Groff jpt.

"it's complicated"

Film on vanemast generatsioonist. Nendest, kelle lapsed on juba täisealised, kodust lahkunud või kohe lahkumas. Ees on vaid tühi maja ja kodu. Peategelasest naine peab hakkama saama tühja majaga, sest mees jättis pere noorema naise pärast. Ja nii püütakse üle saada valusast löögist.

Film oli kohati naljakas, kuid üldiselt ei pakkunud väga midagi. Vähemalt mulle. Jah, lõpuks tahtis mees tagasi tulla, aga oh häda - silmapiiril on ka uus mees. Keda võtta, keda jätta?

Ajaviitena on see film aga hea. Kuigi teema oleks võinud olla rohkem kaetud ja kihtide all.

Režissöör:Nancy Meyers
Osades: Meryl Streep, Steve Martin, Alec Baldwin jpt.

"The September issue"

Väga nauditav suuremate kriisideta dokumentaal. Tundsin lausa, et oleks võinud olla minisari või midagi taolist, sest tegelikult on sellise mahuka ning moemaailma jaoks tähtsa ajakirjanumbri väljaandmise taga hoopis enam tööd, kui filmis näitas.

Tore oli muidugi, et püüti Anna Wintouri isikule lähemale saada. Inimene, kes filmi alguses tundus väga avatud, oli filmi lõpuks aga ikkagi kinnine ja kaitsepoosis naine. Negatiivseks ta muidugi ei tekkiud, polnud seda kordagi. Isegi, kui oleksin pidanud kaasa tundma mõnele, kelle suur töö ja vaev ei pääsenud ikkagi ajakirja. Anna Wintour on vastutav, otsustaja. Tal on õigus seda öelda.

Film tundus lühike ning pean seda ainult heaks, kui soovid rohkem ja kaem filmi näha.

Hinne 4+/5
Režissöör: R.J. cutler
Osatäitjad: inimesed ise

"My one and only"

Mõned asjad, mis meelde jäid on rahulik kulgemine, perekond, ajaloolisus.

Ehk siis tegemist on road-movie'liku perekondliku kulgemise looga 50.aastatel. Naine jätab oma mehe, kes teda pettis, ning võtab kaks poega kaasa, et siis hulljulge mõte mööda Ameerikat hakkama saada, teoks teha. Tuleb välja, et poegadega ta lähedane polnud, kuid selle jaoks on ju ideaalne väike otsinguline roadtrip tõusude ja mõõnadega. Samuti avastab ta selle, kuidas üksi hakkama saada.

Film oli normaalne, midagi otseselt halvasti polnud, kuid väga meelde ka ei jää. Selline sinilinnu otsimise lugu.

Hinne 3+/5

Režissöör: Richard Loncraine
Osatäitjad:Renée Zellweger, Logan Lerman, Kevin Bacon, George Hamilton jpt

"Fantastic mr Fox"

Olin enne kuulnud ohtralt head. Ootasin head. Sain midagi muhedat ning väga, väga toredat. Esiteks oli visuaalselt mõnus vaadata stop-motion multifilmi (ma pole "multifilmi" terminis kindel - mida sellisel juhul kasutama peaks?). Tegelased olid tehtud eriti armsad ja koomilised ning kõigil oli oma inimlik iseloom. Samas Roald Dahli jutustuse põhjal poleks muud arvanudki.

Jutt on rebaseperest, kel on täpselt samad probleemid ja elu nagu inimestel, ainult et nad elavad inimeste kõrval. Lõpuks viiaksegi läbi krutskid kolmele kohalikule farmerile, kuid sealt tekib probleeme juurdegi, sest ega farmerid niisama jonni ei jäta.

Kiidaksin ka George Clooney sobivat häält peategelasele mr Fox'le.

Kuna temaatika, huumor pole väikestele lastele arusaadav, ei teagi, ks seda animatsiooni üldse lastele soovitaksin. Vahva on ikka vaadata, kuid naljadele, mille üle näiteks mina naersin, nad pihta ei pruugi saada.

Hinne 4/5
Režissöör: Wes Anderson
Hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray jpt

"Paper heart"

Komöödia, draama, romantika - selline kombinatsioon žanridest. Kui alguses oli (vist) plaan teha dokumentaal armastusest, siis sellest ei tulnud midagi välja. Need kolm esimest žanri koos on aga kombinatsioon, mille eest pooled filmiarmastajad põgenevad. Kuna tegu on aga indiefilmide kategooriasse langeva filmiga, siis jooksu ei pannud, vaid vaatasin ära. Kusjuures ei pidanud pettuma, hoopis vahva oli. Kuigi ma tahaks nüüd teada, kui paljud kaadrid sellest päriselt dokumentaalfilmi jaoks mõeldud olid ning mis lavastatud ja välja mõeldud. Kui normaalselt see tegelikult kulges?

Tundus, et tegu oleks olnud justkui film filmis temaatikaga. algas justkui sellega, kuidas Charlyne tegi dokumentaali armastusest. Käis mööda Ameerikat ringi ja küsis arvamust (selt võib toredaid ja armsaid tsitaate leida), mõnd juttu oli ilustatud vahvate nukufilmilaadsete sletšidega. Üheltmaalt muutus film (lausa vaatajate ees, sest väidetav produtsent ütles nii Charlyne'le kaamerate ees), et nüüd on film neiu ja Michael Cera tekkivast suhtest (neil tõepoolest on olnud suhe). Oli lavastatud hetki, reaalsemaid. Kusjuures lavastatud hetked olid muhedalt kohmetud ning öeldi lausa välja, et kaamerate ees on ebamugav (näidati isegi kaameramehi).

Mul tekib aga küsimus, kas see oli ettekavatsetud ja mis moel ja miks jne?

Üldiselt oli aga armas indie-film rohke inimlikkusega.

Hinne 4-/5

Režissöör: Nicholas Jasenovec
Osades (mängides iseennast): Charlyne Yi, Michael Cera, Martin Starr, Jake M Johnson jpt

Ansamblil NolensVolens tuleb album!

Pärimusmuusikat painutav ning oma lähenemist leidev ansambel Nolens Volens koosneb Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna näitleja ja lavastajaõppe tudengineiudest ning alustas oma teed 2008. aastal. Vokaalansambel on oma repertuaari koostanud eesti ja muude rahvaste pärimusmuusikast ning kätt harjutatakse ka omaloomingu vallas. Kaunite ja eripäraste kõlatämbrite poolest tuntud ansambel pälvis sel aastal ka etnokulbi aasta uustulnuka kategoorias.

Erakordne looming salvestatakse sel kevadel ka esikplaadi näol, mille esitluskontserdid toimuvad juba maikuus. Plaadil on väike osa loomingust, mille hulgas on eesti, välismaa pärimuslaule ja ka enda sulest palasid.

Miks Nolens Volens nii erakordne on? Eestis pole palju vokaalansambleid, kes kasutaksid oma arranžeeringutes nii erivärvilisi ning huvitavaid lahendusi. Lugusid peab lihtsalt kuulama, et mõista, mida siinkohal mõeldud on. Kuna tegemist on lavakunsti tudengitega, on kasutatud mitmeid värvikaid võtteid.

Ansamblis on: Katre Kaseleht, Kirsti Villard, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Mari Pokinen, Ragne Veensalu

Täpsemat infot leiab: www.myspace.com/nolenvolen või Facebook'i grupis NolensVolens.

Manager: Merli Antsmaa, merli.antsmaa@gmail.com

"Freaks and geeks" (TV)

Pole ammu näinud nii tõetruud ja vahvat noorte TV-sarja. Tehtud kuskil üheksakümnendatel, kus noori mängisid veel noored (mitte 30-aastased) ning dialoogid ei keerle ainult seksi ümber. Muidugi käib see temaatika samuti läbi, kuid on ka muid pisiprobleeme, mis puudutavad iga teismelise elu. Tegevustik on 1980. aastatel.

Lahterdamine gruppidesse, samas pole sarja tegelased head/halvad, vaid tavalised noored. On küll gruppidevahelisi nääklemisi, kuid need võivad vabalt olla lihtsalt inimestevahelised. Samuti on sarja stseenides mõnusalt ära oodatud tegelaskuju vahva reageering mõningatele olukordadele. Selles sarjas on igal tegelaskujul oma karakter, iseloom ning seda on ka järgitud. Muidugi on näha ka tegelaskujude arengut. Kui näiteks Beverly Hillsi uusversvooni "90210" puhul jätsin vaatamise katki, sest "teismelised" oli kõik nagu modellid ning keerasid üksteise elu kihva, siis sarja "Freaks and geeks" puhul juhtub solvumisi, tülitsemist, kuid kõik on viidud mõnusalt teismeliste tujutsemise või siis äraseletatult probleemidekuhjumiseni. Diivatsemine ja intriigid ei kesta igikaua, probleemid pole utoopilised. Perekonnad on reaalsed, karakterid samastatavad.

Ääretult kahju, et esimene hooaeg pooleli jäi ning üleüldse lõpetati sari ära, sest esiteks on seda mõnus vaadata (karakterkomöödia), selles on nutikalt peidetud moraalitsemine, soundtrack on suurepärane!

Soovitan kindlasti youtube'st üles otsida.

Hinne 5/5

Sarja looja: Paul Feig

Osatäitjad: Linda Cardellini, John Francis Daley, James Franco, Samm Levine, Seth Rogen, Jason Segel, Martin Starr, Becky Ann Baker, Joe Flaherty, Busy Philipps jpt

"My sister's keeper"

Pole ammu nii emotsionaalselt mõjuvat filmi näinud. Kuna temaatika puudutab meie suguvõsa lähedalt, mõjus see seda enam.

Film räägib ühest perekonnast, kelle üks liige (kõige vanem laps, kui õigesti aru sain, võimalik, et ka teine) põeb leukeemiat ja seda juba alates väga varajasest lapsepõlvest. Et oma last päästa, otsustavad vanemad lasta geneetiliselt kokku genereerida parim doonor - haigele lapsele omaenda õde. Kui too (Anna) on aga 11-aastane, otsustab ta advogaadi juurde minna, et oma kehale meditsiiniline otsustus saada. Virvarr algabki umbes sealt.

Leukeemia on justkui terbes perekonnas, mitte ainult ühel inimesel. See mürgitab ja hägustab suhteid, mis esmapilgul tunduvad kõik toredad, kuid tegelikkuses koondub kogu tähelepanu haigele õele, kes enda mälestustes palub vabandust vennalt, kelle tähelepanu ta röövinud on, õelt, kelle tervist ta on võtnud, isalt, kelle eluarmastuse ta võtnud on, emalt, kelle abielu ja elu ta võtnud on. Perekonna üheks oluliseks liikmeks, keda aga väga ei avata, on ema õde, kes näiteks perepojale tundub olevat olulisem tugi kui lihane ema. Lõpuks aga tekibki küsimus, kelle otsustada on elu ja surm...

Film on üles ehitatud huvitavalt - flashbackid ja meenutused erinevate pereliikmete poolt. Iga pereliige saab ideaalselt avatud ja palju informatsiooni tuleb pilkudest, mitteverbaalsetest stseenidest. Valu, igatsus, rõõm ja muud emotsioonid tulevad nii välja, nagu õige on. Alati ei pea stsenaariumit dialoogidega üle kuhjama.

Filmi "Notebook" režissöörilt Nick Cassavetes'lt järjekordne huvitav ja emotsioonirikus töö. Ma ei oska nüüd ennustada, kuidas see meestele mõjuma hakkab, sest ka "Notebook'i" emotsionaalsus mõjub enamasti naistele. Eks ootangi teiste arvamusi.

Kuna temaatika, nagu ennist mainitud, on ka väga lähedane mu enda suguvõsale, oli eriti ränk vaadata. Ütlen ausalt, et pole ammu nii palju filmi vaadates nutnud. Ja ma ei tee seda tihti.

Mina annaks pigem Cameron Diazile emarolli eest Oscari, mitte Sandra Bullockile.

Hinna 5+/5.

Režissöör: Nick Cassavetes
Osades: Abigail Breslin, Sofia Vassilieva, Cameron Diaz, Alec Baldwin, Jason Patric, Evan Ellingson, Heather Wahlquist jpt

"Algus"

Üks pea ainukesi asju, mis selle etenduse puhul meenub, on flaier, millel on mees vuntsidega. Ta meenutab mu isa. Üleüldiselt jättis etendus aga külmaks ning tekkis küsimus: "Miks?"

Peaks nagu olema etendus suhetest, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik näitlejad kõigiga. Polnud minu tassike teed.

Autor ja lavastaja Andres Noormets
Kunstnik Maarja Noormets (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline lavastaja Feliks Kütt

Osades Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink
Bänd: Sepo Seeman (vokaal, kitarr), Jaanus Mehikas(bass), Feliks Kütt (klahvpillid, kitarr), Janek Kivi (soolokitarr)