Viljandi kitarrifestival. 24. sept 09

Viljandi Kitarrifestivali raames esines 24. Septembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas Agan/Viinikainen Quartet. Ühtlasi esitles Ain Agan oma vastilmunud albumit „Pictures“.

Rõõm on näha laval muusikuid, kes tunnevad siirast rõõmu ja rahuldust laval esinedes. Tehakse muusikat, mis meeldib nii muusikutele endile kui ka neile, kes ei pea mainstream’i ehk põhilist raadiopoppi kõige olulisemaks, mida kuulata. Paistab, et viljandlased armastavad väärtkontserte kuulamas käia. Osatakse muusikuid soolo eest aplausiga tänada ning see näitab, et hoolas sündmustekülastus on publiku hästi välja koolitanud. Üldiselt võib kontserdi kohta aga öelda, et see, kes tuli meelele midagi head otsima, selle ka leidis.

Agan/Viisikainen Quartet’i kontsert viis endaga kaasa. Avastasin end mitmetel hetkedel mõtteis ja seda sugugi mitte halvas mõttes. Jazzirütmid ja sound tekitasid tunde, nagu istuks hea seltskonna saatel kohvikus laua taga ja jälgiks muusikuid. Antud kontsert sobis küll Aida suurde saali, kuid samas tundsin, et vahepeal eelistanuks jazzbaari suurele kontsertsaalile. See oleks kindlasti plussiks tulnud. Mõtted teisest keskkonnast ei jätnud aga kordagi muusikuid maha, sest just muusika oli see, kust mõtted ja tunded tekkisid. Ideaalkohta Eestis vast polegi. Ligilähedane on NO99 baar.

Jazz ise on aga minu jaoks eliitmuusikastiil, mille erinevad alaliigid varieeruvad tantsulisest vaikse ja mõtliku helini, kuid vajab teatud keskkonda ning seda muusikat hindavat publikut. Viies muusika kontserdisaalist muusse keskkonda, toob publiku lähemale. Samas jazz kui muusikastiil ei pea kartma, sest see on ajastuvaba, aegumatu ning ei kao niipea. Õnneks ei jäta ka jazzmuusikud jonni ning loovad ja mängivad edasi. Kontserdil olles näeb veel masinlikkusest puutumata kvaliteeti, higi ja vaeva. Seda aga praeguse aja raadiopopi kohta ei saa väita. Saali täituvuse järgi saab kergendusega tõdeda, et õnneks eesti rahvas raadiopopi kõrval jazzi ei ole maha jätnud. Aegumatust kinnitab ka see, et kontserdil kuuldud 10 aasta tagune lugu on praegusel ajal esitades ikka õige ja hea. On asju, mida aeg ei saa muuta, hävitada, unustada. Nagu ka raamatute seas on klassikaks tituleeritud teoseid, on ka n-ö klassikuid muudes valdkondades, seal hulgas muusikas ja veel täpsemini jazzis. Eesti jazzis ongi kindlasti üks oluliseimaid tegelasi Ain Agan, kes ühtlasi esitleski oma uut albumit „Pictures“. Lavakaaslast Teemu Viisikaist võib samuti plaadil kuulda.

Tänu instrumentaallugudele olid meeled rohkem valla ning nii jõudsid ka ilma sõnade etteantud filtri emotsioonid, mis kandis juba edasi uutesse sfääridesse. Erinevatele mõtteradadele viiv kontsert saigi märkamatult läbi ja nüüd ei olegi muud, kui plaat soetada ja selle saatel uutele mõtterännakutele minna.

Emir Kusturica "Black cat, white cat"

Film, mis andis energiat, vastas kõigile küsimustele, mis vähegi esitatud olid, köitis oma energiaga. Nüüd saan aru, miks mulle seda soovitati. Tõesti oli suurepärane.

Huvitavad stseenid, lahendused avardasid mu vaatepilti ja mõtteid. Lihtsalt geniaalne.
Hetkel saan rääkida ainult ülivõrdes. Ja nagu filmi lõpus oli - "Happy end".
Hinne 5/5

Ugala "Küünlad põlevad lõpuni"

Ehk etendus katkisest inimesest, kes terve oma elu on piinelnud ja enne surma räägib südame puhtaks. Tugev tekst, aga see hetk, kui vaatamas käisin, jäi näitlejate poolt midagi puudu. Sisemine tuli? Samuti polnud teisest reast hea jälgida.

Mulle meeldisid mõtted, järeldusteni jõudmine, samas mind häiris peategelase monoloog, tema järeldused. Ehk siis meeldis mõte sellest, et tegu pole pahe, vaid selle põhjus, miks see tegu oli vaja teha.

Kui mõni võis peategelasele kaasa tunda, siis mina pidasin teda katkiseks. Ja seda just tema enda tõttu. Tal oleks võinud olla aeg vastuste saamiseks, uue elu elamiseks, aga ei... parem ju elada mõtete küüsis, lasta ennast hulluks spekuleerida.

Väga võimalik, et mu mõtted on valed. Miks ka mitte.

Väga võõras oli näha klassikaliselt esitatud tükki. Mõned päevad varem käisin vaatamas Endla "Raimonds't" ja "Ballettmeistrit". Need olid teistmoodi. Samas oli see Ugala tükk oma staatilisusega samuti mõtlemapanev. Jah, tükki vaadates mõtlesin korduvalt, miks see nii peab olema, aga nüüd olen vist jõudnud mõistmiseni, et nii pidigi olema. Kuigi on raske jälgida, kuid vähemalt on, millele mõelda. Ei jätnud tühjaks.

Sándor Márai

KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI

Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk.

Ja lõpuks on see hetk käes...

Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik

Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal

Tõlkija: Triin Sinissaar

Lavastaja: Indrek Sammul

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Minu hinne: 4/5

Film "Kollektsionäär"

Film, mis ei seletanud kõike lahti, teema ei kulgenud lõpuni ja ei viinud kõiki otsi lõpuni. Siiski tekitas see tundeid. Olgugi, et vahepeal oli vastikus mõne karakteri vastu, aga vähemalt ei jätnud film külmaks. Mida kauem ootan ja mõtlen, seda rohkem film mõjub.

Kas pole mitte masendav ühel päeval avastada, et oled tundetu, ei suuda naerda ja rõõmu tunda? Mis teed? Kas mõtled plaanile lasta end filmida?

Originaalpealkiri: Kolekcionierė
Žanr : draama
Filmi pikkus: 84 min.
Lavastaja: Kristina Buožytė
Produtsent: Aidas Avižinis, Ieva Norvilienė
Näitlejad: Gabija Ryškuvienė, Marius Jampolskis
Tootmisaasta:: Leedu (2008)
Originaalkeel:: leedu

Noortemuusikal "Kiviaja Kalle"

19. sept Pärnu
Läbimäng.

*Endla "Raimonds"

Läksin seda etendust vaatama arvamisega, et midagi head sealt loota pole. Olin nii kindel, et see on halb. Aga oh üllatust! Terve etendus oli minu jaoks üles ehitatud väga muhedalt, aeg läks kiirelt. Kuigi teema poolest ma hiljem midagi mõtlema ei pidanud, oli see etendus üks toredamaid ajaveetmisetendusi. Kui on vaja veeta üks muheda huumoriga õhtu, siis soovitan just seda etendust.

Raimonds Paulsist ei teadnud ma absoluutselt midagi. Etenduse jooksul aga koorus välja üha enam tuttavaid lugusid ja iga kord pidin üllatusega tõdema, et SEE lugu on TEMA sulest? Mulle meeldis lavastuse aktiivne kulg. Etendus oli ühe noore naise elust ja tema elu joonistus välja tähtsamate sündmuste ning kiirete vaherepliikide näol. Nutikas.

Kui mina etendusel käisin, olin sõbrannaga pea ainus, kes vaiksemalt või valjemalt itsitasid. Lihtsalt oli palju naljakaid kohti. Tagasimõeldeski ajab naerma.
Kui enne seda etendust oli kuidagi kurb meel Eesti teatri pärast, siis pärast oli hea tõdeda, et häid etendusi leidub.


Hinne 4/5

Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena)
Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov

18. sept 09

Sean Ellis "Cashback"

Film, milles peitus palju häid elutõdesid. Samas oli piisavalt kerge vaadata ja ei tekkinud masendust.
"Aeg ajalt tuleb elus aeg maha võtta."
"Unistuste omamine on pool teed nende täitumiseni."
Kindlasti soovitan vaadata, sest tegemist on väärtfilmiga. Väärt vaatamist.

Lars von Trier "Dancer in the dark"

Ma ei soovitaks siin filme, kui ma ei arva, et need mõjuvad. Ka see flm mõjub. Oma ebaõiglusega, kaasakiskuva kaastundega. Hea muusika, huvitav sisu. Kohati küll hüplik ja kaameratöö polnud just lemmik, aga see ongi indie-liku filmi tunnuseks.

"Sunshine cleaning" (2008)

Mina olen see inimene, kellele meeldis film "Little Miss Sunshine". Ehk siis mulle meeldib ka see film. Elulised teemad, mitte liiga ilustatud, mõnusad humoorikad seigad... Midagi vaheldustpakkuv muule Hollywoodi jurale.

Film räägib kahest õest, kes on nii mõndagi lapsepõlves üle elanud ning kannavad seda nüüd endaga kaasas. Ühel hetkel alustavad nad aga ebatavalist äri - koristusfirma, mida tellitakse mõrvapaiga koristamiseks. Ega ka see libedalt lähe, kuid nagu elugi, tuleb pärast mõõna jälle tõus. Filmi puhul sümpatiseeris veel see, et igal karakteril olid oma mured ja rõõmud. Ameerika unistuse poole püüeldi vaikselt ja lähedaste peale mõeldes.

Režissöör: Christine Jeffs
Stsenarist: Megan Holley
Osades: Amy Adams, Emily Blunt, Alan Arkin, Jason Spevack, Steve Zahn, Clifton Collins Jr jt

Minu hinne 5/5

Sarah Kane "Crave"

"Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."

Eesolev monoloog on lihtsalt nii hea ja siiras ja kunagi meeldiks, kui keegi palavalt mulle midagi sarnast ütleks.

Marion Undusk lavastas "Crave"'i. Ja oma lühidusega oli see hea. Tund aega möödus lihtsalt nii kärmelt, et tundus liiga lühike olevat isegi. Kuna ma pole tegelikku näidendisse süvenenud, ei tea, mis originaal on ning mis Marioni enda käekiri. Nauditav oli ikkagi.

TÜ Kultuuriakadeemia lavastajaõppe töö

Kunstnik-Lavastaja – Marion Undusk

Valguskunstnik – Kristjan Suits

Mängivad – Natali Lohk, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Bert Raudsep

Kus? Tallinn, Von Krahl
Millal? 4. sept 2009