Mari Pokineni muusika pakkus jällegi midagi sellist, mida saan viimasel ajal üha vähematel kontsertidel. Ühelt poolt nimetaksin seda läheduseks, puudutuseks, soojuseks. Teisalt on see lihtsalt vahetu ja rikkumata. Ja nii võiks see ka jäädagi. Mari looming on selline, mida kuulaksin hea meelega plaadilt. Kui kontserdile ei saa. Siin ja praegu on muusika muidugi hoopis teine. Kõik oleneb muusikutest, nende tujust, tundest lavale astudes ja ka publikust - millise tunde nad edastavad muusikutele.
Mul on hea meel, et Mari Pokinen loob muusikat muusika pärast, mitte et seda kellelegi maha müüa. Tal on seda Annet ning muusika on tema sees. Tema siiras olek räägib ka väljaspool lava millestki väga heast ja andekast.
Kel vähegi võimalik, minge kontserdile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar