See on siis kirjatükk, mis saavutas punktiarvestuses 3.koha. Tekst on toimetamata, võib esineda vigu ja pole võib-olla nii ladus, kui võiks olla. :)
Võiks arvata, et jala väljaväänamine võib tantsuarmastaja endast välja ajada. Eriti kui ta peab minema veel kergejalgseid baleriine vaatama. Sama seis oli mulgi. Päev varem väljaväänatud jalg ei näidanud pöiasirutuse võimaluse tundemärke. Siiski olin piisavalt julge, et minna vaatama ilusaid sihvakaid baleriine. Peale minu oli teisigi inimesi – balletti armastavad välismaalased, huvitundvad noored ja ka vanemad, kohati kaasaveetud lapsed, aga nende seas ka õhinas olevaid. Selline ülevaatlik balletiõhtu on hea välja tuua, sest arvatavasti valdav enamus potentsiaalse publiku hulka kuuluvaid inimesi kardavad balletti. Kuigi see võib kena ja graatsiline olla, ei suuda tunde ja tunde vaadata laval toimuvat. Siinhulgas jätan välja need, kes käivad regulaarselt ning naudivad seda. Balletiõhtule minnes saab kolme väiksema koguse balletisüstiga ka kolm eriilmelist tükki vaadata. Selle elab ikka üle.
Minul oli seevastu tore Estoniasse minna. Olen suur tantsuarmastaja kogu aeg olnud ning aimasin juba ette, et mulle pakub kogu õhtu väga suurt huvi. Kui kogu ümbritsev olustik oli longates ringi kõndides sisse hingatud, oli aeg asuda selle juurde, miks üldse kohale olin tulnud.
„Enne öö saabumist“. Kohe esimeste sammudega tekkis mõte: miks väiksed tüdrukud tahavad balletti õppida? Eks see vastus tuli kohe – kerge näiv samm, naiselikkus, ilusad kostüümid, graatsia. Kõik see ja veel muud tuhanded väiksed nüansid. Esimese etendusega kerkis esile sõna traditsiooniline. Mitte küll võib-olla traditsiooniline ballett kostüümide, dekoratsioonide poolest, kuid hoopis mehe-naise osa käsitluse mõttes. Mees oli mehe rollis, naine naise omas ning nii see jäi. Muidugi saab küsida, kas balletis üldse peab teisiti olema. Et sellesse teemasse laskuda, peaks sõna võtma hoopis keegi teine. Uuenduslikkusest andis esimese tüki puhul märku aga dekoratsioonide valik valgustuse näol ning kostüümid. Kuna need ei torganud silma, kerkis esile hoopiski tants. Kerge oli jälgida, kui keskendumine ei pidanud võitlema tantsu jälgimise pärast. Koreograafia ise sisaldas samuti modernset puudutust. Kahjuks juhtus aga nii, et pärast kõigi kolme nägemist, on raske meenutada esimest. Detailid hakkavad ununema. Äkki see on märk hoopiski sellest, et esimese lühiballeti tervikust oli siiski midagi puudu.
„Pelleas ja Melisande“. Läbivad tunded on armastus ja kättemaks, viha. Seekord jäi lühiballett liiga lühikeseks, sest kõike ei suutnud nii kiiresti hoomata. Väike karakterite tutvustus ja nendevaheliste suhete loomine oleks võinud kesta kauemgi. Siiski joonistus välja armukolmnurk, armukadedus, viha, kurbus. Aimatav oli surmamine, haavamine ja sealt tulenev kahetsuspiisk. Mulle väga imponeeris lõpukujundina rist. Kas see tähendas lootust? Või pigem andestuse palumist kõrgemalt? Koreograafiliselt oli väga klassikalise keelega ballett. Kahjuks jäi mulje, et muusikaliselt jäid olemata mõned kulminatsioonid. Mõned kohad olid ka rabedad ning ei läinud muusikaga kokku. Etenduse keskel hakkasin huvituma küsimusest, mida oli taodeldud sini-must-valge kostüümivärvidega?
„Teine sümfoonia“. Kaks eelnevat etendust varjutas aga viimane. Selles oli minu jaoks mitu olulist nüanssi: muusikaline tunnetus, humoorikat detailid, uuenduslikkus. Viimast vaadates tuli paratamatult meelde Tšehhi koreograaf Jiři Kylin ning tema koreograafiline käekiri, mis on samuti iga väiksemat muusikalist nüanssi ära kasutav. Kui koreograafia ning muusika teevad koostööd, tekib suurem terviklikkus ja asi tundub ühtne. Muusika ei saa enam tantsijateta ning tants muusikuteta. Kombinatsioonid tundusid keerukad ja pärast üht raskemat kohta, jäin ootama järgnevat. Kuigi koreograafia ning liigutuste kordamine võib ära väsitada, ei tundnud ma seda viimase etenduse ajal, kus korrati mitmeid kordi üht pikemat kombinatsiooni. Igal juhul pani viimane etendus publiku kõige valjemine aplodeerima. Ka mina lahkusin ülevate tunnetega, sest etendusest tulnud energia kandus edasi.
Balletiõhtule tulles kartsin, et avastan end igavat balletti vaatamas. Õnneks seda ei juhtunud. Nüüd on pigem küsimus, kas ballett saab olla igav? Seda vastust igaks juhuks otsima ei hakka, sest kes teab, mida kuskilt leida võib. Üldiselt saab aga öelda, et piisava eelinfoga pole üldsegi halb mõnd pikemat tükki vaatama minna. Saab end üles lüüa ning hiljem sõpradele uhkelt muuseas öelda, kus käisid. Estonia võiks aga rohkem balletiõhtulaadseid sündmusi korraldada. Muidugi siis võib tekkida oht, et pigem valitakse vaatamiseks see, mitte täispikk etendus. Nii kaua kuni väiksed tüdrukud ja poisid soovivad baleriinideks hakata, ballett ei sure.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar