Keeruline on leida näidendit, kus saaks ära kasutada tervet kursust näitetudengeid. Ka „Kuningas Lear'is“ pole otseselt rollide jaotus ühtlane. Neiud peavad suuremaid rolle vaheldumisi mängima, noormehed mängivad lisaks suurematele rollidele ja mitmeid pisiosasid. Selline on aga ühe trupi saatus, kui tükiks on valitud nii mehekeskne näidend nagu Shakespeare'i „Kuningas Lear“. Viisteist inimest ühes etenduses ära rakendada on keeruline, kuid imekombel suudeti seda teha.
Von Krahli koduleheküljel on kirjas: „Kas uued karud klassikarukkis veavad sheikspiiripõllule jultunult viljaringe? Või hoopiski noored püssid, kes kogenud snaiperi Peeter Jalaka käsivarrelt annavad täpset ja tabavat turmtuld raskete klassikaköidete riiuli pihta?“ Seda ma otsima läksingi. Otsisin uudsust, midagi teistsugust, julgust, isegi jultumust. Ja seda ma leidsin.
Kuigi algus oli natuke ebalev ja pigem arglik, ettevaatlik kui julgelt klassika vastu tulistamine, muutus kõik järjest absurdsemaks, jaburamaks ja karakterikoomilisemaks. Kõike heas mõttes. Peaaegu igal hetkel võisin leida väiksemaid ja suuremaid detaile, mis naerma või just mõtisklema panid. See, et kasutati erinevat tõlget kui muidu harjunud (Hannes Villemsoni ja Peeter Volkonski), andis arvatavasti palju juurde. Oli roppust, oli otseütlemisi ilma ilustuseta, kuid kogu hullumajale tuli see kasuks.
Jah, hullumajale, sest vahepeal meenutas laval toimunu just seda. Tabletid, veider klounaadi korraldav kuninga saatkond mõjus sellisena, et pidin paratamatult mõtlema, kas seltskond on päriselt või kuningas Lear'i tabletiuimas peas. Minule jäi kogu tablettide ümber jant (mis oli küll kõrvaltegevus) oluliseks osaks. Kes tarvitasid neid ja miks?
Kui nüüd karakteritest rääkida, oli tore vaadata, kuidas mõned kõrvaltegelased olid väga hoolikalt kujundatud ja nendega kõvasti vaeva nähtud. Mõne tegelase puhul oli viimseimgi pisidetail ja käitumismaneer paika pandud. Üks meeldejäävaim näitleja, kelle kaks suuremat rolli – Prantsusmaa kuningas ja Narr, oli Jim Ashilevi. Mõlemad rollid olid viidud viimseimagi piirini. Narri tegelaskuju meenutas Baz Luhrmanni filmi „Romeo+Juliet“ (samuti Shakespeare'i kuulsa näidendi uusversioon) tegelaskuju Mercutiot, keda mängis Harold Perrineau. Mõlemate puhul oli sarnaseks pikemad arutelud, veiderdamine, vaba käitumine, ustavus. Üleüldiselt meenutas Peeter Jalaka lavastus Baz Luhrmanni hullumeelset ja geniaalset käekirja.
Samuti meeldis Cornwalli hertsog, Regani abikaasa, keda mängis Madis Mäeorg. Tegemist oli (tablettide all?) veidi pikaldasema mehhiklase- või hispaanlase verd tegelaskujuga, kelle taustaks mängis tihtipeale ladinaameerikalik kitarrikäik. Väga detailselt loodud tegelaskuju jäi oma rolli ning see mõjus üleüldisele etenduskäigule tuttavlikult ja koduselt. Üleüldiselt oli hea vaadata kahe vanema õe (Mari Pokinen Regan'ina ja Maili Metssalu Goneril'na, keda mängib ka Liis Lindmaa) ja nende abikaasade erinevust. Kui Regan ja tema abikaasa Cornwalli hertsog on pikaldasemad, otsustusvõimetumad, siis Goneril seevastu on terava mõtlemisega, võimukam, tema abikaasa joomishimuline Albany hertsog, keda mängib Siim Sups, näitab samuti üles otsustusvõimet, olles esimestel hetkedel aga tagasihoidlikum, alistatud. Suhetevahelisi pingeid oli laval hea tähele panna, samuti ka seda, et kumbki õdedest oma abikaasadest niivõrd ei hoolinud. Mõlema südame võitis hoopis Edmund, Gloucesteri krahvi (Tõnis Niinemets) sohipoeg, keda mängis Ivo Reinok. See ajas ka mõlemad hauda, sest mis ei ajaks kaks õde või sõbrannat rohkem tülli kui ühine armastatu. Kuigi õed üksteisest hoolisid, sellele vihjas väga lähedane füüsilisus, ning neid ühendas ka isas, kuningas Lear'ist (Peeter Raudsepp) mittehoolimine, käis neil ka viha kohe kõrval. Armastusest vihani oli ainult üks väike vale liigutus või sõna.
Kuigi nimed, paigad ja temaatika on väga inglaslik, oli etendusse lisatud palju eesti pärimust. Alustades lauludest ja muusikast (Loore Martma) kuni selleni, et kuningas Lear'ile ustav Kenti krahv, keda mängis Kait Kall, rääkis maskeeringu varjus olles võro keelt. Kogu selles veidras kambas oli Kent ja ka kolmas tütar Cordelia ainukesed, kes tundusid tavaliste inimestena. Sinnamaani kolme tunni jooksul veel ei jõutud, et ülejäänud oleks muutunud normaalseteks ning nemad kaks nende seas veidrateks.
Sellega on juba harjutud, et Shakespeare'i etendustest kõik tegelaskujud surma saavad. „Kuningas Lear'is“ jäid ellu Albany hertsog ja Edgar, Gloucesteri krahvi poeg, keda mängis Ott Kartau. Viimane kasvas etenduse alguses olevast nohiklikust äpust läbi vaese Tomi tõeliseks superkangelaseks. Kõige lõpus Albany küsimuse peale „Aga mis nüüd?“ pidi superkangelane Edgar aga vaid õlgu kehitama.
Kui kogu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Krahli kursuseks tituleeritud 8. kursus tõi lavale lavakunsti tudengite värskuse, aga ka tooruse, tasakaalustas etendust nimitegelast Lear'i mänginud Peeter Raudsepp, kelle jõulisest ja hullumeelsest mängust õhkus teatritarkust. Vana ja väsinud kuninga rollis ei kahelnud ma hetkekski, miks just selline meelemuutus, sest kõik oli nii loogiline – kuningas ongi selline.
Kostüümide osas annaks au ja kiituse kavalehel olevalt kogu trupile, kelle juhendajaks on Marion Undusk (ka näiteks Kuressaare Linnateatri suveetenduse „Draakon“ suurepärane kostüümikunstnik) ja Anne-Mai Heimola. Nutikalt oli jällegi iga väiksemgi detail eesmärgipärane või siis just meelega mitte. Värvid ja toredalt veidrad kostüümid mõjusid värskelt.
Jumal tänatud, et meil on olnud Shakespeare, kes nii mitmeid teatrikirjanduse kuldvaramusse kuuluvaid probleemiderohkeid etendusi kirjutas.
.jpg)
