Miski tekitab trotsi. Võib-olla see, et tegu on Ameerikaga. Ma ei saa midagi parata, kui mõtlen pikemalt, kas tegu on päriselt hea filmiga või on see kuidagi salapäraste heli- ja pildilainetega mulle sisse süstitud.
Mulle meeldib selle filmi puhul: üpriski aeglane kulg, jutustajahääl (kuigi see on peategelane ise), igatsemapanev, ootamatu pööre, generatsioonidevahelise erinevuse dialoog, mingil määral enda tegelastega samastamine, kuid siis järelemõtlemine, kas seda ma soovingi.
George Clooney on ka kuradima hea oma rollis. Ta mängiks justkui teda ennast - meest, keda kõik tahavad, kuid kes on üksik ja ei suuda pühenduda. Ja kui pühendubki...
Samuti on praegusel ajal õrn teema töökohtade kaotus, uue tehnoloogia kasutuselevõtt, noorte pealetung ja vanemate töötajate kadumine. Loomulik kadu? Film on mehest, kelle töö on lahti lasta inimesi, st firma palkab ta, et ta laseks töötajad lahti. Neil on oma strateegia, hoolikalt lihvitud laused ("Ära võta seda kui lõppu, võta seda kui algust, sulle on uus võimalus antud"). Õrn teema kõigile ja kurb on ka vaadata pilti, kus kunagi suures kontoris on järele jäänud vaid tühjad kontoritoolid. Nagu kõrb.
Peategelase elu on lennata ühest paigast teise, omamata kodu. Tema enda korter on steriilne paik, kus ta hoiab ekstrapluuse ja -sokke. Ta reisib ainult käsipagasiga ning lennujaama turvakontrollis teab ta kohe, kuhu sappa minna. "Aga see on diskrimineerimine." "Ei, inimeste lahterdamine on mugav ja kiire."
Mu lemmikkohaks filmis on see, kui noor kolleeg SMS-i kaudu maha jäetakse ning seltskond läheb end baari lõdvaks laskma. Selle vestluse käigus, mis seal toimus, tuli välja mõnus generatsioonide erinevus. Et mu jutust aru saada, peate ise filmi vaatama.
Üldjoontes pani film mõtlema. Oma lihtsuses ta mõjus. Kohe nii palju, et igatsen ka ise olukorda, kus mul on võimalus lennujaama minna ja suvaline sihtkoht valida, kuhu reisida.
Vaadates nime Jason Reitman ja filme, mida ta veel teinud on ("Juno", "Thank you for smoking"), leiab ühiseid jooni. Tänu sellele aga tean, mida oodata. Ehk ei pea ka tulevikus pettuma, sest siiani on kõik hea olnud.
5-/5
Režissöör: Jason Reitman
Osades: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick jt
Selles filmis leiab palju tsitaate:
How much does your life weigh? Imagine for a second that you're carrying a backpack. I want you to pack it with all the stuff that you have in your life... you start with the little things. The shelves, the drawers, the knickknacks, then you start adding larger stuff. Clothes, tabletop appliances, lamps, your TV... the backpack should be getting pretty heavy now. You go bigger. Your couch, your car, your home... I want you to stuff it all into that backpack. Now I want you to fill it with people. Start with casual acquaintances, friends of friends, folks around the office... and then you move into the people you trust with your most intimate secrets. Your brothers, your sisters, your children, your parents and finally your husband, your wife, your boyfriend, your girlfriend. You get them into that backpack, feel the weight of that bag. Make no mistake your relationships are the heaviest components in your life. All those negotiations and arguments and secrets, the compromises. The slower we move the faster we die. Make no mistake, moving is living. Some animals were meant to carry each other to live symbiotically over a lifetime. Star crossed lovers, monogamous swans. We are not swans. We are sharks.
2 kommentaari:
Ma ka kohe ei suutnud otsustada, kas mulle meeldib väga või pigem vähem.
Kuid mind ka mõjutas lihstsus ja sujuv kulgemine. George Clooney üllatas ka! Ja kõik lendamise ja lennujaamadega seonduv filminduses on kuidagi huvitav.
Lõpuga oli sama. Ei tahtnud klišeelikku õnneliku lõppu, aga samas jäi minu jaoks midagi puudu. :)
(Eile just vaatasin ja tore oli täna sinu arvustuse peale sattuda!)
vahva :)
üldjuhul on jah vastakad tunded, kuid pigem ma soovitan seda vaadata. parem kindlasti kui mõned teised kandideerivad filmid.
Postita kommentaar