Üle pika aja nägin mõni nädal tagasi taas eesti filmi. Ei osanud midagi loota ja hea oligi. Seda enam pakkus film head naudingut. Must huumor - see on märksõnapaar, mis mind köitis. Veidrusi filmis leidus. Samuti ka madalaeelarvelise filmile omaseid tunnuseid (no nt halb valgus). Vähemalt oli heli paigas.
Kui alguses võtsin sisse asendi jälgida filmi "oh, kui naljakad karakterid ja olukord" hoiakuga, siis see muutus ühe hetkega, kui tekkis olukord, mil üks tegelastest oli nõus oma naise raha eest ära müüma. Ja kui sealt edasi läks asi veel jaburamaks, pani film üha enam mõtlema. Kes müüb keda ja miks? Mis põhjustel osad paarid üldse koos on?
Film algab sellega, kuidas koos elavad naine ja mees katkise auto tõttu on sunnitud otsima hilineva öö eest peavarju või pääsu linna. Nii satutakse veidra mehe poole, kes avastab, et naine on tema "muinasjutu" või siis "unistuste" naine. Sealt edasi läheb asi mahamüümise peale. Mitmeid kordi on hetki, kus arvan, et tuleb midagi klišeelikku, kuid alati suudeti üllatada. Jaburus saatis sisu kogu aeg.
See, et karakterid muutusid ühest äärmusest teise, mind otseselt ei häirinud. Andrus Vaarik tegi minu arvates suurepärast tööd!
Hinne 4+/5
Režissöör: Arko Okk
Osatäitjad: Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar