"Mary and Max" on film (animatsioon) kurbusest, rõõmust, sõprusest, ustavusest, inimlikkusest ja... kurbusest. Kuigi filmi oli lõimitud mõnusalt humoorikaid pisidetaile, mis naerma panid, andis kogu tegevustik siiski sügavamat mõtlemisainet. Tegelikult oli ka kogu tegevus minu jaoks üllatusi täis, sest arvasin, et aiman, kuhu kogu asi välja jõuab. Ei arvanud küll, et päris selline film on.
Täpsemalt pajatab animatsioon loo ühest kurvast Austraalia tüdrukust. Ta unistab sõpradest. Nii kirjutabki ta juhuse tahtel ühele suvalisele ameeriklasele, kelle elu on üllatavalt sarnane selle väikse tüdruku eluga. Mõlema elu läheb küll edasi, aga suuremate ja väiksemate vahedega kirjutatakse üksteisele. Tüdrukust kasvab neiu, neiust naine, ameeriklane jääb lihtsalt vanemaks ja haigemaks. Nauditav oli vaadata, kuidas tegijad olid mõelnud igale detailile, juhtumile mõlema tegelaskuju elus. Kuigi kogu tegevustikku looritas kurbus, sai natuke ka naerda ning mõtlikuks muutis samuti.
Kindlasti soovitan. 5/5
Režissöör: Adam Elliot
Hääli luges: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman, Eric Bana jt
Max: When I was young, I invented an invisible friend called Mr Ravioli. My psychiatrist says I don't need him anymore so he just sits in the corner and reads.
Max: I have also invented some new words. "Confuzzled", which is being confused and puzzled at the same time, "snirt", which is a cross between snow and dirt, and "smushables", which are squashed groceries you find at the bottom of the bag. I have sent a letter to the Oxford Dictionary people asking them to include my words but I have not heard back.
Mary: [about Len Hislop] He's scared of outside, which is a disease called homophobia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar