"Kolm musketäri" @ Estonia, 22. detsember

Pole midagi muud öelda kui kiidusõnad, sest selles balletis leidus nii hea koreograafia, hea tantsijate tase, sisu (ja selleta "Kolme musketäri" puhul loogiliselt võttes ei saagi) ja humoorikus. Vahepeal muud moodi ei saanud, kui istusin suu ammuli. Võib- olla lõpus vajus veidi sisuliselt energia ära, kuid üldmulje on siiski väga hea.

David Nixoni ballett Malcolm Arnold'i muusikale David Drew stsenaarium Alexandre Dumas' romaani "Kolm musketäri" ainetel Maailmaesietendus: 23. septembril 2006 (Northern Ballet Theatre) Esietendus Rahvusooper Estonias: 23. aprillil 2009 Dirigendid: Jüri Alperten või Mihhail Gerts Koreograaf ja lavastaja: David Nixon (Northern Ballet Theatre) Koreograafi ja lavastaja assistent võitlusstseenides: Daniel de Andrade (Northern Ballet Theatre) Lavakujundus: Charles Cusick Smith (Šotimaa) Kostüümid: David Nixon (Northern Ballet Theatre) Valguskunstnikud: David Nixon ja Tiit Urvik Muusika valis: Anthony Meredith Muusika arranžeerija ning orkestreerija: John Longstaff (Suurbritannia)

Mari Pokinen ja sõbrad, 21. dets 2009 NO99

Mari Pokineni muusika pakkus jällegi midagi sellist, mida saan viimasel ajal üha vähematel kontsertidel. Ühelt poolt nimetaksin seda läheduseks, puudutuseks, soojuseks. Teisalt on see lihtsalt vahetu ja rikkumata. Ja nii võiks see ka jäädagi. Mari looming on selline, mida kuulaksin hea meelega plaadilt. Kui kontserdile ei saa. Siin ja praegu on muusika muidugi hoopis teine. Kõik oleneb muusikutest, nende tujust, tundest lavale astudes ja ka publikust - millise tunde nad edastavad muusikutele.

Mul on hea meel, et Mari Pokinen loob muusikat muusika pärast, mitte et seda kellelegi maha müüa. Tal on seda Annet ning muusika on tema sees. Tema siiras olek räägib ka väljaspool lava millestki väga heast ja andekast.

Kel vähegi võimalik, minge kontserdile!

Balletiõhtu Estonias, 28. november 2009

See on siis kirjatükk, mis saavutas punktiarvestuses 3.koha. Tekst on toimetamata, võib esineda vigu ja pole võib-olla nii ladus, kui võiks olla. :)

Võiks arvata, et jala väljaväänamine võib tantsuarmastaja endast välja ajada. Eriti kui ta peab minema veel kergejalgseid baleriine vaatama. Sama seis oli mulgi. Päev varem väljaväänatud jalg ei näidanud pöiasirutuse võimaluse tundemärke. Siiski olin piisavalt julge, et minna vaatama ilusaid sihvakaid baleriine. Peale minu oli teisigi inimesi – balletti armastavad välismaalased, huvitundvad noored ja ka vanemad, kohati kaasaveetud lapsed, aga nende seas ka õhinas olevaid. Selline ülevaatlik balletiõhtu on hea välja tuua, sest arvatavasti valdav enamus potentsiaalse publiku hulka kuuluvaid inimesi kardavad balletti. Kuigi see võib kena ja graatsiline olla, ei suuda tunde ja tunde vaadata laval toimuvat. Siinhulgas jätan välja need, kes käivad regulaarselt ning naudivad seda. Balletiõhtule minnes saab kolme väiksema koguse balletisüstiga ka kolm eriilmelist tükki vaadata. Selle elab ikka üle.

Minul oli seevastu tore Estoniasse minna. Olen suur tantsuarmastaja kogu aeg olnud ning aimasin juba ette, et mulle pakub kogu õhtu väga suurt huvi. Kui kogu ümbritsev olustik oli longates ringi kõndides sisse hingatud, oli aeg asuda selle juurde, miks üldse kohale olin tulnud.

„Enne öö saabumist“. Kohe esimeste sammudega tekkis mõte: miks väiksed tüdrukud tahavad balletti õppida? Eks see vastus tuli kohe – kerge näiv samm, naiselikkus, ilusad kostüümid, graatsia. Kõik see ja veel muud tuhanded väiksed nüansid. Esimese etendusega kerkis esile sõna traditsiooniline. Mitte küll võib-olla traditsiooniline ballett kostüümide, dekoratsioonide poolest, kuid hoopis mehe-naise osa käsitluse mõttes. Mees oli mehe rollis, naine naise omas ning nii see jäi. Muidugi saab küsida, kas balletis üldse peab teisiti olema. Et sellesse teemasse laskuda, peaks sõna võtma hoopis keegi teine. Uuenduslikkusest andis esimese tüki puhul märku aga dekoratsioonide valik valgustuse näol ning kostüümid. Kuna need ei torganud silma, kerkis esile hoopiski tants. Kerge oli jälgida, kui keskendumine ei pidanud võitlema tantsu jälgimise pärast. Koreograafia ise sisaldas samuti modernset puudutust. Kahjuks juhtus aga nii, et pärast kõigi kolme nägemist, on raske meenutada esimest. Detailid hakkavad ununema. Äkki see on märk hoopiski sellest, et esimese lühiballeti tervikust oli siiski midagi puudu.

„Pelleas ja Melisande“. Läbivad tunded on armastus ja kättemaks, viha. Seekord jäi lühiballett liiga lühikeseks, sest kõike ei suutnud nii kiiresti hoomata. Väike karakterite tutvustus ja nendevaheliste suhete loomine oleks võinud kesta kauemgi. Siiski joonistus välja armukolmnurk, armukadedus, viha, kurbus. Aimatav oli surmamine, haavamine ja sealt tulenev kahetsuspiisk. Mulle väga imponeeris lõpukujundina rist. Kas see tähendas lootust? Või pigem andestuse palumist kõrgemalt? Koreograafiliselt oli väga klassikalise keelega ballett. Kahjuks jäi mulje, et muusikaliselt jäid olemata mõned kulminatsioonid. Mõned kohad olid ka rabedad ning ei läinud muusikaga kokku. Etenduse keskel hakkasin huvituma küsimusest, mida oli taodeldud sini-must-valge kostüümivärvidega?

„Teine sümfoonia“. Kaks eelnevat etendust varjutas aga viimane. Selles oli minu jaoks mitu olulist nüanssi: muusikaline tunnetus, humoorikat detailid, uuenduslikkus. Viimast vaadates tuli paratamatult meelde Tšehhi koreograaf Jiři Kylin ning tema koreograafiline käekiri, mis on samuti iga väiksemat muusikalist nüanssi ära kasutav. Kui koreograafia ning muusika teevad koostööd, tekib suurem terviklikkus ja asi tundub ühtne. Muusika ei saa enam tantsijateta ning tants muusikuteta. Kombinatsioonid tundusid keerukad ja pärast üht raskemat kohta, jäin ootama järgnevat. Kuigi koreograafia ning liigutuste kordamine võib ära väsitada, ei tundnud ma seda viimase etenduse ajal, kus korrati mitmeid kordi üht pikemat kombinatsiooni. Igal juhul pani viimane etendus publiku kõige valjemine aplodeerima. Ka mina lahkusin ülevate tunnetega, sest etendusest tulnud energia kandus edasi.

Balletiõhtule tulles kartsin, et avastan end igavat balletti vaatamas. Õnneks seda ei juhtunud. Nüüd on pigem küsimus, kas ballett saab olla igav? Seda vastust igaks juhuks otsima ei hakka, sest kes teab, mida kuskilt leida võib. Üldiselt saab aga öelda, et piisava eelinfoga pole üldsegi halb mõnd pikemat tükki vaatama minna. Saab end üles lüüa ning hiljem sõpradele uhkelt muuseas öelda, kus käisid. Estonia võiks aga rohkem balletiõhtulaadseid sündmusi korraldada. Muidugi siis võib tekkida oht, et pigem valitakse vaatamiseks see, mitte täispikk etendus. Nii kaua kuni väiksed tüdrukud ja poisid soovivad baleriinideks hakata, ballett ei sure.

"500 days of summer"

Üldiselt jätab see film natukene kõrgema klassi romantilise komöödia (ja ka natukese draama) mulje kui tüüpiline Hollywoodi toodang. Ajajoon on segi paisatud ja see lisab väärtust ning huvitavust juurde.
Üldiselt on see mees-kohtab-naist-ja-nad-on-paar film, kuid sellise nükkega, et... nad kokku paraku ei jää. Samas on seegi värskendav.
Tegelased on elust enesest ja suuremate iseloomukiiksudeta, mis võtab huvitavust natuke maha. Samas ei saa igalt filmilt ka oodata kõike head. Pigem on film suunatud sellele, et tavaline inimene saab end samastada.
Hetkel on aga tunne, et peaksin seda filmi uuesti vaatama.

Režissöör:Marc Webb
Tegelased: Joseph Gordon-Levitt, Zooey Deschanel, Geoffrey Arend jpt

"New moon"

Tehniliselt justkui parem film, kuid mulle ei avaldanud see just seetõttu muljet. Esimene film tabas hästi raamatu kohmakust, mõtteid, vaikushetki, kuid teine film oli liiga muusikat täis. Nagu Hollywoodi filmid kipuvad tegema. Ma ei tea, kas see on kartus, et vaikus tähendab mõttelagedust.... ? Minu arust tähendab vaikuse kasutamine julgust.

Muud ei oskagi kritiseerida, kuna tegu pole meistriteosega. Soundtrack oli ka kehvem kui esimese filmi puhul.

Režissöör:Chris Weitz

Osades: Kristen Stewart, Robert Pattinson, Anna Kendrick, Taylor Lautner jt

"Lars and the real girl"

Jällegi võtsin ette filmi, millest polnud enne kuulnud ja ei teadnud eriti midagi. Ja üllatusin, positiivselt. Tegemist on kurbliku ja sooja huumoriga vürtsitatud draamaga. Kui kogu aeg jälgida, leiab armsaid hetki, mõtlemapanevaid dialooge, hämmastavaid avastusi.

Film oli rahulik ja mitte nii hollywoodilik. Just see oligi hea. Muidugi oli siis palju teksti ning palju söödeti vaatajale ise ette, aga samas oli südantsoojendav.

Palju häid rolle ning lahendusi. Soovitan vaadata. Midagi ei jää kripeldama, on hea jälgida ja samas pole mõttetu kräpp.

4/5

"Kogujad"

Vana Lennutehas
8. okt 09

Etenduse ajal hakkasin mõtlema sellele, mida ma ise kogunud olen. Avastasin, et olen märkamatult kõrvale pannud ja alles hoidnud palju asju. Näiteks leidsin just hiljuti posu kenasti ära pandud kilekotte ja kinkekotte. Samuti olen alles jätnud palju paberpahna. Arvan, et need on toredad mälestusesemed. Hakkasin enda pärast muretsema. Kas mind ootab selline tulevik nagu vendi Collyerisid?

Üleüldiselt oli etenduspaik - Vana lennutehas - ülimalt äge. Kindlasti aitas see kaasa etendusele endale. Samas oli etenduse teine pool etteaimatav. Kui enne oli lava tühi, siis teine vaatus oli täis tuubitud. Näitlejad oma rollides vahetasid kahe vaatuse jooksul käitumisviisi. Kui esimeses vaatuses oli kõhklejaks Tanel Ingi, siis teises vaatuseks oli meenutajaks ja kõhklejaks Janek Vadi. Miskipärast oli ka see rollikäitumine meelepärasem, teine tüüp jäi varjatumaks.


Üleüldiselt oli etendus meeleolult ja olustikult rahulik ja ei tekitanud kohe emotsioone (välja arvatud lõpp, mis oli väga hea). Siiski oli etendus hea vaadata ning Lennutehas mõjus tervikule hästi.

UGALA TEATRI LAVASTUS KOOSTÖÖS MTÜ KULTUURITSEHHIGA:

Autor: Lotta Lotass.

Lavastaja: Taago Tubin.

Kunstnik: Peeter Ora (MTÜ Kultuuritsehh).

Valguskunstnik: Villu Konrad (MTÜ Kultuuritsehh)

Projektijuht: Kätlin Põder

Etenduse juht: Kaisa Sein

Osades: JANEK VADI (Homer) ja TANEL INGI (Langley)

Viljandi kitarrifestival. 24. sept 09

Viljandi Kitarrifestivali raames esines 24. Septembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas Agan/Viinikainen Quartet. Ühtlasi esitles Ain Agan oma vastilmunud albumit „Pictures“.

Rõõm on näha laval muusikuid, kes tunnevad siirast rõõmu ja rahuldust laval esinedes. Tehakse muusikat, mis meeldib nii muusikutele endile kui ka neile, kes ei pea mainstream’i ehk põhilist raadiopoppi kõige olulisemaks, mida kuulata. Paistab, et viljandlased armastavad väärtkontserte kuulamas käia. Osatakse muusikuid soolo eest aplausiga tänada ning see näitab, et hoolas sündmustekülastus on publiku hästi välja koolitanud. Üldiselt võib kontserdi kohta aga öelda, et see, kes tuli meelele midagi head otsima, selle ka leidis.

Agan/Viisikainen Quartet’i kontsert viis endaga kaasa. Avastasin end mitmetel hetkedel mõtteis ja seda sugugi mitte halvas mõttes. Jazzirütmid ja sound tekitasid tunde, nagu istuks hea seltskonna saatel kohvikus laua taga ja jälgiks muusikuid. Antud kontsert sobis küll Aida suurde saali, kuid samas tundsin, et vahepeal eelistanuks jazzbaari suurele kontsertsaalile. See oleks kindlasti plussiks tulnud. Mõtted teisest keskkonnast ei jätnud aga kordagi muusikuid maha, sest just muusika oli see, kust mõtted ja tunded tekkisid. Ideaalkohta Eestis vast polegi. Ligilähedane on NO99 baar.

Jazz ise on aga minu jaoks eliitmuusikastiil, mille erinevad alaliigid varieeruvad tantsulisest vaikse ja mõtliku helini, kuid vajab teatud keskkonda ning seda muusikat hindavat publikut. Viies muusika kontserdisaalist muusse keskkonda, toob publiku lähemale. Samas jazz kui muusikastiil ei pea kartma, sest see on ajastuvaba, aegumatu ning ei kao niipea. Õnneks ei jäta ka jazzmuusikud jonni ning loovad ja mängivad edasi. Kontserdil olles näeb veel masinlikkusest puutumata kvaliteeti, higi ja vaeva. Seda aga praeguse aja raadiopopi kohta ei saa väita. Saali täituvuse järgi saab kergendusega tõdeda, et õnneks eesti rahvas raadiopopi kõrval jazzi ei ole maha jätnud. Aegumatust kinnitab ka see, et kontserdil kuuldud 10 aasta tagune lugu on praegusel ajal esitades ikka õige ja hea. On asju, mida aeg ei saa muuta, hävitada, unustada. Nagu ka raamatute seas on klassikaks tituleeritud teoseid, on ka n-ö klassikuid muudes valdkondades, seal hulgas muusikas ja veel täpsemini jazzis. Eesti jazzis ongi kindlasti üks oluliseimaid tegelasi Ain Agan, kes ühtlasi esitleski oma uut albumit „Pictures“. Lavakaaslast Teemu Viisikaist võib samuti plaadil kuulda.

Tänu instrumentaallugudele olid meeled rohkem valla ning nii jõudsid ka ilma sõnade etteantud filtri emotsioonid, mis kandis juba edasi uutesse sfääridesse. Erinevatele mõtteradadele viiv kontsert saigi märkamatult läbi ja nüüd ei olegi muud, kui plaat soetada ja selle saatel uutele mõtterännakutele minna.

Emir Kusturica "Black cat, white cat"

Film, mis andis energiat, vastas kõigile küsimustele, mis vähegi esitatud olid, köitis oma energiaga. Nüüd saan aru, miks mulle seda soovitati. Tõesti oli suurepärane.

Huvitavad stseenid, lahendused avardasid mu vaatepilti ja mõtteid. Lihtsalt geniaalne.
Hetkel saan rääkida ainult ülivõrdes. Ja nagu filmi lõpus oli - "Happy end".
Hinne 5/5

Ugala "Küünlad põlevad lõpuni"

Ehk etendus katkisest inimesest, kes terve oma elu on piinelnud ja enne surma räägib südame puhtaks. Tugev tekst, aga see hetk, kui vaatamas käisin, jäi näitlejate poolt midagi puudu. Sisemine tuli? Samuti polnud teisest reast hea jälgida.

Mulle meeldisid mõtted, järeldusteni jõudmine, samas mind häiris peategelase monoloog, tema järeldused. Ehk siis meeldis mõte sellest, et tegu pole pahe, vaid selle põhjus, miks see tegu oli vaja teha.

Kui mõni võis peategelasele kaasa tunda, siis mina pidasin teda katkiseks. Ja seda just tema enda tõttu. Tal oleks võinud olla aeg vastuste saamiseks, uue elu elamiseks, aga ei... parem ju elada mõtete küüsis, lasta ennast hulluks spekuleerida.

Väga võimalik, et mu mõtted on valed. Miks ka mitte.

Väga võõras oli näha klassikaliselt esitatud tükki. Mõned päevad varem käisin vaatamas Endla "Raimonds't" ja "Ballettmeistrit". Need olid teistmoodi. Samas oli see Ugala tükk oma staatilisusega samuti mõtlemapanev. Jah, tükki vaadates mõtlesin korduvalt, miks see nii peab olema, aga nüüd olen vist jõudnud mõistmiseni, et nii pidigi olema. Kuigi on raske jälgida, kuid vähemalt on, millele mõelda. Ei jätnud tühjaks.

Sándor Márai

KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI

Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk.

Ja lõpuks on see hetk käes...

Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik

Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal

Tõlkija: Triin Sinissaar

Lavastaja: Indrek Sammul

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Minu hinne: 4/5

Film "Kollektsionäär"

Film, mis ei seletanud kõike lahti, teema ei kulgenud lõpuni ja ei viinud kõiki otsi lõpuni. Siiski tekitas see tundeid. Olgugi, et vahepeal oli vastikus mõne karakteri vastu, aga vähemalt ei jätnud film külmaks. Mida kauem ootan ja mõtlen, seda rohkem film mõjub.

Kas pole mitte masendav ühel päeval avastada, et oled tundetu, ei suuda naerda ja rõõmu tunda? Mis teed? Kas mõtled plaanile lasta end filmida?

Originaalpealkiri: Kolekcionierė
Žanr : draama
Filmi pikkus: 84 min.
Lavastaja: Kristina Buožytė
Produtsent: Aidas Avižinis, Ieva Norvilienė
Näitlejad: Gabija Ryškuvienė, Marius Jampolskis
Tootmisaasta:: Leedu (2008)
Originaalkeel:: leedu

Noortemuusikal "Kiviaja Kalle"

19. sept Pärnu
Läbimäng.

*Endla "Raimonds"

Läksin seda etendust vaatama arvamisega, et midagi head sealt loota pole. Olin nii kindel, et see on halb. Aga oh üllatust! Terve etendus oli minu jaoks üles ehitatud väga muhedalt, aeg läks kiirelt. Kuigi teema poolest ma hiljem midagi mõtlema ei pidanud, oli see etendus üks toredamaid ajaveetmisetendusi. Kui on vaja veeta üks muheda huumoriga õhtu, siis soovitan just seda etendust.

Raimonds Paulsist ei teadnud ma absoluutselt midagi. Etenduse jooksul aga koorus välja üha enam tuttavaid lugusid ja iga kord pidin üllatusega tõdema, et SEE lugu on TEMA sulest? Mulle meeldis lavastuse aktiivne kulg. Etendus oli ühe noore naise elust ja tema elu joonistus välja tähtsamate sündmuste ning kiirete vaherepliikide näol. Nutikas.

Kui mina etendusel käisin, olin sõbrannaga pea ainus, kes vaiksemalt või valjemalt itsitasid. Lihtsalt oli palju naljakaid kohti. Tagasimõeldeski ajab naerma.
Kui enne seda etendust oli kuidagi kurb meel Eesti teatri pärast, siis pärast oli hea tõdeda, et häid etendusi leidub.


Hinne 4/5

Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena)
Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov

18. sept 09

Sean Ellis "Cashback"

Film, milles peitus palju häid elutõdesid. Samas oli piisavalt kerge vaadata ja ei tekkinud masendust.
"Aeg ajalt tuleb elus aeg maha võtta."
"Unistuste omamine on pool teed nende täitumiseni."
Kindlasti soovitan vaadata, sest tegemist on väärtfilmiga. Väärt vaatamist.

Lars von Trier "Dancer in the dark"

Ma ei soovitaks siin filme, kui ma ei arva, et need mõjuvad. Ka see flm mõjub. Oma ebaõiglusega, kaasakiskuva kaastundega. Hea muusika, huvitav sisu. Kohati küll hüplik ja kaameratöö polnud just lemmik, aga see ongi indie-liku filmi tunnuseks.

"Sunshine cleaning" (2008)

Mina olen see inimene, kellele meeldis film "Little Miss Sunshine". Ehk siis mulle meeldib ka see film. Elulised teemad, mitte liiga ilustatud, mõnusad humoorikad seigad... Midagi vaheldustpakkuv muule Hollywoodi jurale.

Film räägib kahest õest, kes on nii mõndagi lapsepõlves üle elanud ning kannavad seda nüüd endaga kaasas. Ühel hetkel alustavad nad aga ebatavalist äri - koristusfirma, mida tellitakse mõrvapaiga koristamiseks. Ega ka see libedalt lähe, kuid nagu elugi, tuleb pärast mõõna jälle tõus. Filmi puhul sümpatiseeris veel see, et igal karakteril olid oma mured ja rõõmud. Ameerika unistuse poole püüeldi vaikselt ja lähedaste peale mõeldes.

Režissöör: Christine Jeffs
Stsenarist: Megan Holley
Osades: Amy Adams, Emily Blunt, Alan Arkin, Jason Spevack, Steve Zahn, Clifton Collins Jr jt

Minu hinne 5/5

Sarah Kane "Crave"

"Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu."

Eesolev monoloog on lihtsalt nii hea ja siiras ja kunagi meeldiks, kui keegi palavalt mulle midagi sarnast ütleks.

Marion Undusk lavastas "Crave"'i. Ja oma lühidusega oli see hea. Tund aega möödus lihtsalt nii kärmelt, et tundus liiga lühike olevat isegi. Kuna ma pole tegelikku näidendisse süvenenud, ei tea, mis originaal on ning mis Marioni enda käekiri. Nauditav oli ikkagi.

TÜ Kultuuriakadeemia lavastajaõppe töö

Kunstnik-Lavastaja – Marion Undusk

Valguskunstnik – Kristjan Suits

Mängivad – Natali Lohk, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Bert Raudsep

Kus? Tallinn, Von Krahl
Millal? 4. sept 2009

Koit Toome kontsert 8. nov Pärnus

Tegime perega väikse koosolemise ning käisime kontserdil. Nii palju oli sellest kasu, et pool kontserti kirjutasin oma mõtteid üles, sest muud see mulle ei pakkunud. Kahjuks või õnneks.

"Romeo ja Julia"

Ketaspiduri plaadiesitlus 24. okt Rubiinis

Oih

Ma ausõna tahaksin väga kirjutada kõigest, kus käin. Sest ma käin tõesti paljudel sündmustel. Näiteks täna ostsin kaks piletit Draamale. Just sel nädalal tulin Edinburgh Fringe'lt.

Loodan siiralt, et leian seda vajaminevat indu, et kõigest veidi kirjutada.