Viljandi Kitarrifestivali raames esines 24. Septembril Viljandi Pärimusmuusika Aidas Agan/Viinikainen Quartet. Ühtlasi esitles Ain Agan oma vastilmunud albumit „Pictures“.
Rõõm on näha laval muusikuid, kes tunnevad siirast rõõmu ja rahuldust laval esinedes. Tehakse muusikat, mis meeldib nii muusikutele endile kui ka neile, kes ei pea mainstream’i ehk põhilist raadiopoppi kõige olulisemaks, mida kuulata. Paistab, et viljandlased armastavad väärtkontserte kuulamas käia. Osatakse muusikuid soolo eest aplausiga tänada ning see näitab, et hoolas sündmustekülastus on publiku hästi välja koolitanud. Üldiselt võib kontserdi kohta aga öelda, et see, kes tuli meelele midagi head otsima, selle ka leidis.
Agan/Viisikainen Quartet’i kontsert viis endaga kaasa. Avastasin end mitmetel hetkedel mõtteis ja seda sugugi mitte halvas mõttes. Jazzirütmid ja sound tekitasid tunde, nagu istuks hea seltskonna saatel kohvikus laua taga ja jälgiks muusikuid. Antud kontsert sobis küll Aida suurde saali, kuid samas tundsin, et vahepeal eelistanuks jazzbaari suurele kontsertsaalile. See oleks kindlasti plussiks tulnud. Mõtted teisest keskkonnast ei jätnud aga kordagi muusikuid maha, sest just muusika oli see, kust mõtted ja tunded tekkisid. Ideaalkohta Eestis vast polegi. Ligilähedane on NO99 baar.
Jazz ise on aga minu jaoks eliitmuusikastiil, mille erinevad alaliigid varieeruvad tantsulisest vaikse ja mõtliku helini, kuid vajab teatud keskkonda ning seda muusikat hindavat publikut. Viies muusika kontserdisaalist muusse keskkonda, toob publiku lähemale. Samas jazz kui muusikastiil ei pea kartma, sest see on ajastuvaba, aegumatu ning ei kao niipea. Õnneks ei jäta ka jazzmuusikud jonni ning loovad ja mängivad edasi. Kontserdil olles näeb veel masinlikkusest puutumata kvaliteeti, higi ja vaeva. Seda aga praeguse aja raadiopopi kohta ei saa väita. Saali täituvuse järgi saab kergendusega tõdeda, et õnneks eesti rahvas raadiopopi kõrval jazzi ei ole maha jätnud. Aegumatust kinnitab ka see, et kontserdil kuuldud 10 aasta tagune lugu on praegusel ajal esitades ikka õige ja hea. On asju, mida aeg ei saa muuta, hävitada, unustada. Nagu ka raamatute seas on klassikaks tituleeritud teoseid, on ka n-ö klassikuid muudes valdkondades, seal hulgas muusikas ja veel täpsemini jazzis. Eesti jazzis ongi kindlasti üks oluliseimaid tegelasi Ain Agan, kes ühtlasi esitleski oma uut albumit „Pictures“. Lavakaaslast Teemu Viisikaist võib samuti plaadil kuulda.
Tänu instrumentaallugudele olid meeled rohkem valla ning nii jõudsid ka ilma sõnade etteantud filtri emotsioonid, mis kandis juba edasi uutesse sfääridesse. Erinevatele mõtteradadele viiv kontsert saigi märkamatult läbi ja nüüd ei olegi muud, kui plaat soetada ja selle saatel uutele mõtterännakutele minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar