kolmapäev, 7. aprill 2010

"Fantastic mr Fox"


Olin enne kuulnud ohtralt head. Ootasin head. Sain midagi muhedat ning väga, väga toredat. Esiteks oli visuaalselt mõnus vaadata stop-motion multifilmi (ma pole "multifilmi" terminis kindel - mida sellisel juhul kasutama peaks?). Tegelased olid tehtud eriti armsad ja koomilised ning kõigil oli oma inimlik iseloom. Samas Roald Dahli jutustuse põhjal poleks muud arvanudki.

Jutt on rebaseperest, kel on täpselt samad probleemid ja elu nagu inimestel, ainult et nad elavad inimeste kõrval. Lõpuks viiaksegi läbi krutskid kolmele kohalikule farmerile, kuid sealt tekib probleeme juurdegi, sest ega farmerid niisama jonni ei jäta.

Kiidaksin ka George Clooney sobivat häält peategelasele mr Fox'le.

Kuna temaatika, huumor pole väikestele lastele arusaadav, ei teagi, ks seda animatsiooni üldse lastele soovitaksin. Vahva on ikka vaadata, kuid naljadele, mille üle näiteks mina naersin, nad pihta ei pruugi saada.

Hinne 4/5
Režissöör: Wes Anderson
Hääled: George Clooney, Meryl Streep, Jason Schwartzman, Bill Murray jpt

"Paper heart"


Komöödia, draama, romantika - selline kombinatsioon žanridest. Kui alguses oli (vist) plaan teha dokumentaal armastusest, siis sellest ei tulnud midagi välja. Need kolm esimest žanri koos on aga kombinatsioon, mille eest pooled filmiarmastajad põgenevad. Kuna tegu on aga indiefilmide kategooriasse langeva filmiga, siis jooksu ei pannud, vaid vaatasin ära. Kusjuures ei pidanud pettuma, hoopis vahva oli. Kuigi ma tahaks nüüd teada, kui paljud kaadrid sellest päriselt dokumentaalfilmi jaoks mõeldud olid ning mis lavastatud ja välja mõeldud. Kui normaalselt see tegelikult kulges?

Tundus, et tegu oleks olnud justkui film filmis temaatikaga. algas justkui sellega, kuidas Charlyne tegi dokumentaali armastusest. Käis mööda Ameerikat ringi ja küsis arvamust (selt võib toredaid ja armsaid tsitaate leida), mõnd juttu oli ilustatud vahvate nukufilmilaadsete sletšidega. Üheltmaalt muutus film (lausa vaatajate ees, sest väidetav produtsent ütles nii Charlyne'le kaamerate ees), et nüüd on film neiu ja Michael Cera tekkivast suhtest (neil tõepoolest on olnud suhe). Oli lavastatud hetki, reaalsemaid. Kusjuures lavastatud hetked olid muhedalt kohmetud ning öeldi lausa välja, et kaamerate ees on ebamugav (näidati isegi kaameramehi).

Mul tekib aga küsimus, kas see oli ettekavatsetud ja mis moel ja miks jne?

Üldiselt oli aga armas indie-film rohke inimlikkusega.

Hinne 4-/5

Režissöör: Nicholas Jasenovec
Osades (mängides iseennast): Charlyne Yi, Michael Cera, Martin Starr, Jake M Johnson jpt

Ansamblil NolensVolens tuleb album!

Pärimusmuusikat painutav ning oma lähenemist leidev ansambel Nolens Volens koosneb Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti osakonna näitleja ja lavastajaõppe tudengineiudest ning alustas oma teed 2008. aastal. Vokaalansambel on oma repertuaari koostanud eesti ja muude rahvaste pärimusmuusikast ning kätt harjutatakse ka omaloomingu vallas. Kaunite ja eripäraste kõlatämbrite poolest tuntud ansambel pälvis sel aastal ka etnokulbi aasta uustulnuka kategoorias.

Erakordne looming salvestatakse sel kevadel ka esikplaadi näol, mille esitluskontserdid toimuvad juba maikuus. Plaadil on väike osa loomingust, mille hulgas on eesti, välismaa pärimuslaule ja ka enda sulest palasid.

Miks Nolens Volens nii erakordne on? Eestis pole palju vokaalansambleid, kes kasutaksid oma arranžeeringutes nii erivärvilisi ning huvitavaid lahendusi. Lugusid peab lihtsalt kuulama, et mõista, mida siinkohal mõeldud on. Kuna tegemist on lavakunsti tudengitega, on kasutatud mitmeid värvikaid võtteid.

Ansamblis on: Katre Kaseleht, Kirsti Villard, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Mari Pokinen, Ragne Veensalu

Täpsemat infot leiab: www.myspace.com/nolenvolen või Facebook'i grupis NolensVolens.
Manager: Merli Antsmaa, merli.antsmaa@gmail.com

pühapäev, 4. aprill 2010

"Freaks and geeks" (TV)


Pole ammu näinud nii tõetruud ja vahvat noorte TV-sarja. Tehtud kuskil üheksakümnendatel, kus noori mängisid veel noored (mitte 30-aastased) ning dialoogid ei keerle ainult seksi ümber. Muidugi käib see temaatika samuti läbi, kuid on ka muid pisiprobleeme, mis puudutavad iga teismelise elu. Tegevustik on 1980. aastatel.

Lahterdamine gruppidesse, samas pole sarja tegelased head/halvad, vaid tavalised noored. On küll gruppidevahelisi nääklemisi, kuid need võivad vabalt olla lihtsalt inimestevahelised. Samuti on sarja stseenides mõnusalt ära oodatud tegelaskuju vahva reageering mõningatele olukordadele. Selles sarjas on igal tegelaskujul oma karakter, iseloom ning seda on ka järgitud. Muidugi on näha ka tegelaskujude arengut. Kui näiteks Beverly Hillsi uusversvooni "90210" puhul jätsin vaatamise katki, sest "teismelised" oli kõik nagu modellid ning keerasid üksteise elu kihva, siis sarja "Freaks and geeks" puhul juhtub solvumisi, tülitsemist, kuid kõik on viidud mõnusalt teismeliste tujutsemise või siis äraseletatult probleemidekuhjumiseni. Diivatsemine ja intriigid ei kesta igikaua, probleemid pole utoopilised. Perekonnad on reaalsed, karakterid samastatavad.

Ääretult kahju, et esimene hooaeg pooleli jäi ning üleüldse lõpetati sari ära, sest esiteks on seda mõnus vaadata (karakterkomöödia), selles on nutikalt peidetud moraalitsemine, soundtrack on suurepärane!

Soovitan kindlasti youtube'st üles otsida.

Hinne 5/5

Sarja looja: Paul Feig
Osatäitjad: Linda Cardellini, John Francis Daley, James Franco, Samm Levine, Seth Rogen, Jason Segel, Martin Starr, Becky Ann Baker, Joe Flaherty, Busy Philipps jpt

"My sister's keeper"


Pole ammu nii emotsionaalselt mõjuvat filmi näinud. Kuna temaatika puudutab meie suguvõsa lähedalt, mõjus see seda enam.

Film räägib ühest perekonnast, kelle üks liige (kõige vanem laps, kui õigesti aru sain, võimalik, et ka teine) põeb leukeemiat ja seda juba alates väga varajasest lapsepõlvest. Et oma last päästa, otsustavad vanemad lasta geneetiliselt kokku genereerida parim doonor - haigele lapsele omaenda õde. Kui too (Anna) on aga 11-aastane, otsustab ta advogaadi juurde minna, et oma kehale meditsiiniline otsustus saada. Virvarr algabki umbes sealt.

Leukeemia on justkui terbes perekonnas, mitte ainult ühel inimesel. See mürgitab ja hägustab suhteid, mis esmapilgul tunduvad kõik toredad, kuid tegelikkuses koondub kogu tähelepanu haigele õele, kes enda mälestustes palub vabandust vennalt, kelle tähelepanu ta röövinud on, õelt, kelle tervist ta on võtnud, isalt, kelle eluarmastuse ta võtnud on, emalt, kelle abielu ja elu ta võtnud on. Perekonna üheks oluliseks liikmeks, keda aga väga ei avata, on ema õde, kes näiteks perepojale tundub olevat olulisem tugi kui lihane ema. Lõpuks aga tekibki küsimus, kelle otsustada on elu ja surm...

Film on üles ehitatud huvitavalt - flashbackid ja meenutused erinevate pereliikmete poolt. Iga pereliige saab ideaalselt avatud ja palju informatsiooni tuleb pilkudest, mitteverbaalsetest stseenidest. Valu, igatsus, rõõm ja muud emotsioonid tulevad nii välja, nagu õige on. Alati ei pea stsenaariumit dialoogidega üle kuhjama.

Filmi "Notebook" režissöörilt Nick Cassavetes'lt järjekordne huvitav ja emotsioonirikus töö. Ma ei oska nüüd ennustada, kuidas see meestele mõjuma hakkab, sest ka "Notebook'i" emotsionaalsus mõjub enamasti naistele. Eks ootangi teiste arvamusi.

Kuna temaatika, nagu ennist mainitud, on ka väga lähedane mu enda suguvõsale, oli eriti ränk vaadata. Ütlen ausalt, et pole ammu nii palju filmi vaadates nutnud. Ja ma ei tee seda tihti.

Mina annaks pigem Cameron Diazile emarolli eest Oscari, mitte Sandra Bullockile.

Hinna 5+/5.

Režissöör: Nick Cassavetes
Osades: Abigail Breslin, Sofia Vassilieva, Cameron Diaz, Alec Baldwin, Jason Patric, Evan Ellingson, Heather Wahlquist jpt

"Algus"



Üks pea ainukesi asju, mis selle etenduse puhul meenub, on flaier, millel on mees vuntsidega. Ta meenutab mu isa. Üleüldiselt jättis etendus aga külmaks ning tekkis küsimus: "Miks?"

Peaks nagu olema etendus suhetest, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik näitlejad kõigiga. Polnud minu tassike teed.

Autor ja lavastaja Andres Noormets
Kunstnik Maarja Noormets (Eesti Kunstiakadeemia)
Muusikaline lavastaja Feliks Kütt

Osades Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink
Bänd: Sepo Seeman (vokaal, kitarr), Jaanus Mehikas(bass), Feliks Kütt (klahvpillid, kitarr), Janek Kivi (soolokitarr)

reede, 12. märts 2010

Eesti laul 2010

Otsereportaaž minu arvamusest.

Algus meie eelmise aasta võidulooga. Urban Symphony. Okei, see õrna häälega õhtu avamine oli...naljakas. Urban Symphony tundub aga tore koosseis olevat. Loodan, et nad Eesti poppmuusikamaastikul vastu peavad ning enda joont ei kaota.

Üleüldiselt selle aasta lugudest rääkides - üllatavalt palju on meelepäraseid lugusid. Kui eelnevatel aastatel kipub rohkem nii olema, et halva valiku seast hakkab lõpuks üks rohkem sümpatiseerima, siis seekord on lemmikuid päris mitmeid.

Ott ja Märt! Jeee! Nad on nii hea kooslus ja nii muhedad. Lihtne valem võitja väljaselgitamiseks.

3 Pead "Poolel teel". Ei ole lugu armastusest ("Beebi, ma armastan sind, tule tagasi mu juurde" vms). Minimalistlik, huvitav. Mitte küll võidulugu, kuid omanäoline siiski. Selline, mille järgi liigutaks end mõnes alternatiivklubis. Tempo ja energia kasvab loo käigus loogiliselt. Lõpp oli veider. Aga eks 3 minutit kukkus vast.

Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 - konkurss. Esimene lugu - väike fastpopp boybändi lugu. Selline väike halb üheksakümnendate lugu. :) Homme 18. Heheheheheheheeeee... Milline huumor. "Mis see Homme 18 tähendab?" "No kuule, see pole HOMME, see on "omm", prantsuse keeles "mees".

Marten Kuningas ja Mahavok "Oota mind veel". Üks meeldivamaid lugusid. Marten Kuningal on väga hea tämber. Lugu on üsna popploolikult üles ehitatud.

Green room. Artist ei pea ilmtingimata riides olema - Piret. Ja Lenna läheb Märdiga pärast live'i kuramaažile. :)

Mad Cow Disease. Väike kantri alternatiiv lauluvõistluselt. Isegi subtiitrid on all.

Mimicry "New". Veel üks huvitav finalist. Paljudele ei meeldi, kuid minu arvates on nad väga huvitavad. Las olla teistsugused. Nii ongi äge. Ja kolm minutit saigi läbi...

Urmas ja Madis. Tõesti, tõesti ei saa aru, kuidas need lood päris võistluselt välja jäid. :D:D:D Ohooo... Käigus on lausa parmupill. Rõõmus sõpruskond.

Tiiu Kiik "The one and only love". Kuna mind on viimasel ajal elektroonilisemat laadi muusika köitma hakanud, tundub ka selle loo algus huvitav. Selline kauge, kosmiline, müstiline, aeglane kulgemislugu. Samuti mitte võidulugu. Laulja võiks veidikene julgem olla. Hetkel on liiga arglik ja ebakindel vokaal. Lugu on isegi must. Sõnadest ei saanud aru.

Seitsmes Taevas. Väike rahulaul. Väga, väga, VÄGA tüüpiline europopp. :) Nii sügavamõttelised sõnad, heheee... Või siis mitte. :) "Don't die, Europe". Professionaalsuse pisar tuli ära nende poolt. Hea sõnum, hea esitaja, peab olema lihtne - see on hiti tegemine.

Violina ja Rolf Junior "Maagiline päev". Ma arvan, et see on kõige halvem laul. Pean kõik uuesti läbi kuulama, et sellele kinnitust saada. Liiga popp, et hea olla. Halb, halb. Nagu lajataks europopp näkku. Ja korduvalt.

Green room. Robin Juhkental ja Tõnn, Groundhog Day'st. Lühike vestlus.

Täielik terror. Polegi sellist punki näinud Eurovisioonil. Kusjuures väga lahe punk on. Väga reaalne. Hehehehehehehehheheheheheeeeeeeee... Super karakterid!

Disco 4000 " Ei usu". Popp. Piiripeal. Peaaegu, et üldse ei meeldi, kuid midagi selles on, mis ei luba öelda, et see läbinisti halb on. Kosmiline, futuristlik, kuid siiski juba futurism, mis oli 90. aastatel.

Lovely Boyz. OMG. Nagu tõesti OMG. Oh need üheksakümnendad olid popmuusikamaailmas ikka nii halvad, et see paroodia on NIIIIIIIIIII naljakas. Naera nii, et kõht krampis ja pisarad silmas. Polegi sõnu, et kirjeldada seda, mida nägin...

Iiris Vesik "Astronaut". Üks lemmikuid. Tantsijad on hea värskendus. Kogu õhtu lavakujundus ei luba artistidel midagi ise luua. Kaovad natuke lavale ära. Tantsijad on ägedad. Ohoh, pürotehnika. :)

Green Room. Sandraga.

Õujea. Selline techno-beat. Väga oldschool. Reiv, reiv, reiv! Video jällegi minevikust. :) Daz Megahyper. Natuke N-euro garderoobis tuhlatud. Lausa kaks nädalat nägid vaeva, et "Are you ready" kokku saada. :)

Lenna "Raspuntsel". Jee...Keit laval. :) Kerge ja naiivne lauluke. Ja Reigo Ahven ka igalpool. Selline popplugu. Meeldejääv, kuid mitte mu soosikute seas.

Mr Sofa ja Õieke. Väike regge ka. Heheheee.... "Suitsu ei tee, me suitsu ei tee". Rahulik regge. Kaua Märt suudab ilma pilgitamata olla? :D

Groundhog Day " Teiste seest kõigile". Jeeeeeee, väga ehe ja kõige laivim. Kaameramehed on kõik väga erutunud. Väga grounhogdaylik lugu. Ja nii on hea.

Meeleolukas Green room. Metsatöll.

Harmoonia. No pole sõnu, et seletada. See praeguse aja slow elektroonika koos poognatega keelpillidega. Ja muidugi naishääled.

Malcolm Lincoln "Siren". Üks mu favoriite. Väga, väga omapärane ja väga, väga hea lugu. Friik ja ainult heas mõttes. Kui see võidab ja Eurovisioonile läheb, paistame silma. Sest sel aastal on kõik kindlasti etnolugusid täis. Mmmm.... nii nauditav lugu mu jaoks.

Ja ka mina hääletasin.

Ja Alexander Rybak valis alternatiivvõistluse võitjaks "Allakäinud ühiskonna", mis kusjuures oli tõesti kõige normaalsem lugu sellest paroodiapundist. :D:D

No muidugi ei saa viperusteta, kuid hea, et Erm oma punktid kenasti antud sai. Ja ma ei saa aru, miks Rolf nii kõrgel kohal on. Üldse ei mõista...

And the winner is...Ohoh, mitte veel. Kaks parimat on siis Lenna ja Malcolm Lincoln.

Veel lastakse lavale möllama Metsatöll. Pinge on üleval.

Klassika: Märt:"Ott, sinu kord!" Ott: "Mis ma tegema pean?" Märt: "Räägi Malcolm Lincolniga." Ott: "Ma juba tegin seda...."

Eesti Laul 2010 on... paramparaaaaa... 54 protsenti hääletanutest olid Malcolm Lincoln poolt!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

esmaspäev, 8. märts 2010

Oscari gala jälgedes

Jälgisin ka mina öösel Oscarite jagamist ja galat. 24-st kategooriast ennustasin 9 õigesti. Suur üllatus oli Sandra Bullock ning Kathryn Bigelow ja õnneks ei noppinud "Avatar" nii palju auhindu, kui kartsin.

Galal oli õnnestunumaid hetki ja vähemõnnestunud. Mõned tundusid olevat "see on kohustuslik osa ja teeme kuidagi ära", mõned olid aga muhedad. Tantsuline vahepala oli vägev ning seda ma ka eeldasin. Tegemist oli ikkagi Adam Shankmaniga ning tantsijatega.

"Coppélia"

Leo Delibes’i balleti ning koreograaf-lavastaja Ronald Hyndi kooslusega ballett „Coppelia“ esietendus Rahvusooper Estonias 4. märtsil.

Kõigepealt sellest, millest üldse ballett nimega „Coppelia“ räägib. Nagu on ka välja kuulutatud, siis tegemist on väga inimliku ja humoorika tükiga. Sobib igas vanuses publikumile. Seda oli ka külastajate pealt näha – lapsevanemad, kes olid lapsed kaasa võtnud, vanemad ja nooremad paarikesed, sõbrad ja sõbrannad. Samas on universaalsed ja „kõigile sobivate“ asjadega ka omad aga’d. Ühele sihtgrupile mõeldud repliik, nali või muu taoline ei pruugi sobida teisele või ei saa teised sellest aru. Etendus peab olema tasakaalus. Kui aga üritada kõik tasakaalu ajada, võib juhtuda, et kogu tervik jääb kahvatuks. Vaatame, kuidas „Coppelial“ see tervik õnnestus.

Ballett koosneb kolmest vaatusest: külapilt, tuba ning viimane taas külapilt. Siit tuleb juba esimene pluss: lühikesed vaatused ning samas ka kenad massiivsed lavakujundused, mille vahetamise jaoks ongi vaheaegu vaja. Samas tänavad kedagi kõrgemat ka need, kes on kaaslasena balletti vaatama toodud ning pelgavad pikki ning igavaid vaatuseid. „Coppelia“ puhul olid vaatused lühikesed, konkreetsed ning ei veninud. Välja arvatud viimane vaatus, mis tundus olevat veidi kunstlik ja pikale venitatud.

Esimeses vaatuses toob nukumeister Coppelius rõdule nuku Coppelia, keda ta soovib näha hoopis inimesena. Nagu Pinoccio või Burattino. Kuna see paralleel tekkis enne balletti vaatama minnes, siis tekkisid juba mõned ootused ja eeldused. Esimesed vaatused toimub ka karakterite tutvustus ning ka nende tutvumine nukuga. Esialgu ei arva keegi, et tegu on elutu olevusega. Nii tantsib nukule Swanilda – naispeategelane, kes näitab oma iseloomu, kui avastab, et tema noormees Franz lööb nukule külge. Kui tegu oleks mõne muinasjutulisema sisuga, siis ei toimuks armastajatepaari vahel tülitsemist, solvumist. Mulle aga meeldis Swanilda iseloomukas karakter. Tema kõrval oli Franz sinisilmne, igale naisolevusele külge lööv mees ja selgrootu. Värskendavalt jagunes armastajapaar seekord nii, et naine oli tugevama iseloomuga. Nähes paari vahel pingeid, üritavad teised neid vaigistada. Kiusu pärast trotsib Swanilda saatust ning teeskleb, et viljalõikusega seotud ennustus abiellumise kohta ei pea paika. Esimeses vaatuses juhtub palju. Coppelius otsustab majast lahkuda ning pärast väikseid vahejuhtumeid näeb Swanilda, kuhu vanamees koduvõtme peitis ning otsustab ajendatuna uudishimust ja/või armukadedusest sõbrannadega majja siseneda. Kas nii teeks muinasjutu-printsess? Coppelius otsustab vahepeal koju minna ning avastab muidugi avatud ukse. Ikka veel nuku võludes olev Franz ronib majja aga akna kaudu. Ja nii on sissejuhatus seiklustesse ja juhtumistesse tehtud. Teine vaatus võib alata.

Teise vaatuse lavakujundus ning tegelaste arv teevad teise vaatuse terviklikuks ning tüki parimaks. Uudishimulikud neiud, kes avastavad kohati kõhedust tekitavate nukkudega keskkonda, tabatakse Coppeliuse poolt. Ainuke, kellel põgeneda ei õnnestu, on Swanilda ning neiu peidab end Coppelia juurde kardina taha. Seal teeb ta vanamehele vingerpussi ning riietub end nukuks. Enne avastab nukumeister aga aknast sisseroniva Franzi ning kui too avaldab oma eesmärgi nukule armastust avaldada, tahab majaomanik hoopis noormeest ära kasutada ja uimastab ta. Tundub olevat elu nagu seebiooperis. Tänu väga ilmekale näitlejatööle oli nauditav jälgida, kuidas nukumeister ei taipa, et Coppelia asemel on Swanilda ning kui lõpuks neiu näitlemisest tüdineb, püüab vanamehele selgeks teha, et ta on inimene, samal ajal püüab ka Franzi äratada. Kõik on aga inimlikel emotsioonidel ning pole roosiline ja liiga muinasjutuline. Kõik karakterid on neutraalsed, pole halbu ja häid, vaid mõlemad omadused on kõigis parajal määral olemas. Mul hakkas lausa kahju, kui lõpuks nukk välja toodi ning nukumeister pika ninaga jäeti.

Kolmas vaatus keskendus ainult ära leppinud Swanilda ja Franzi pulmapeole ning seetõttu polnud seal teemamuutust, mis oleks pingeid hoidnud. Samuti oli taaskord näha, et masiivse lavakujunduse tõttu ei mahtunud tantsijad lavale hästi ära nagu ka esimesed vaatuses. Esines lohakust tantsus. Sisuliselt ootasin suuremat juhtumit enne päris lõppu. Selleks oli nukumeistri Coppeliuse ilmumine pulmapeole, kus ta õiglust nõudis. Ta vaigistati kiiresti maha, lohutati, pakuti raha ning kutsuti pidustustele. Kõik jälle hea. Lõpu puhul meeldis mulle väga katkematu lõbusus ja pidustus, mis kestis kuni kulissid sulgusid.

Ei tea, kas seda pidada nüüd publiku heaks või veaks, et tantsijaid kostitati pärast iga väiksematki etteastet aplausiga. See tekitas etteaste-etteaste-otsa tunde, mitte terviku. Kui jazzis pärast ühe instrumendi soolot tänatakse muusikut aplausiga, siis tehti seda ka ballettis, kuid muusikas jätkatakse looga, mitte ei katkestata. Kuna liiga pikk kummardus publikule tekitas sisu arengusse aeglustuse, siis selle areng kannatas veidi. Muidugi on igati tore see, et publik üldse kuidagi tantsijatele reageeris ning seda etteastega üheshingamist oli tunda. Koreograafias märkasin ka elemente, mis ei olnud ainult varvaskinga otstel, vaid ka n-ö talurahvalikke ja maadligi liigutusi. Seda oli eriti märgata esimeses vaatuses.

Kui balletti vaatama sunnitud kaaslane võib tänada lühikesi vaatuseid, siis lastele (ja ka kindlasti täiskasvanutele) pakub silmarõõmu ka kenad kostüümid, mis viimases vaatuses lausa särasid ja sädelesid. Ikkagi pidustus ja pulmad. Kindlasti võib rõõmu pakkuda ka esitantsijate hea ilmekus ja teatraalsus, mis aitasid kaasa karakteritest arusaamisel. Kes on tüdinenud klassikalise sisuga tükkidest ning headeks ja kurjadeks jagunemisest, leiab piisava koguse inimlikkust ning huumorit „Coppeliast“. Ajapikku muutuvad kindlasti ka tantsijad rahulikumaks ning koreograafiline rabedus kaob.

Etnokulpide jaotamine ja festival


Festival Maa ja ilm peetud, etnokulbidki jaotatud. Tulemus on järgnev:
parim album - Paabel "Epöpoa"
parim bänd - Zetod
parim laulja - Margus Põldsepp
parim instrumentalist - Sandra Sillamaa
parim lugu - Svjata Vatra "Kalyna" (Vofka mix)
parim uustulnuk - Nolens Volens
Parim autorilaul (etnomaastikul) - Jaan Tätte ja Udupasun "Tulemine"