"The pianist"

Lõpuks leidsin aega ja julgust, et seda paljukiidetud filmi vaadata. Pikk ta oli, kuid kuna ma täpset sisu ei teadnud, oli kogu aeg midagi oodata. Teadsin, et film on juutide tagakiusamisest, perekonnast, klaverimängijast. Muud ei midagi. Mulle meeldis see, kuidas näidati aega, mil hakati teatud maksude jms kiusati juudiperekondi. Samuti ka see, et filmis otseselt sõjasiutatsioone polnud. Oli hirmu, kartust, varemeid, laipu, kuid sõda paistis peategelase silme läbi - kui ta end peitus ja mida tundma hakkas.

Tundsin ahastust - mida me üksteisele ikkagi teeme? Miks? Lugesin hiljuti ühe juudi arsti memuaare, kus ta kirjeldas läbi erinevate etappide ja loogika, kuidas inimesed juudilaagrites lõpuks tundetuteks muutusid ning surm ei mõjunud enam kellelegi traagikana. Ka selles filmis oli natuke seda tunda. Peategelane küll peitis ja põgenes, kuid kohati oli ka seal tunda tundetuse tekkimist.

Režissöör: Roman Polanski

Osades: Adrien Brody, Emilia Fox jt

Teatrist

Teater on kultuurivaldkond, mida sooviksin osata rohkem vaadata, selle üle mõelda ja analüüsida. Kahjuks on see natuke kauge. Just seetõttu, et ma ei satu sinna tihti. Aga väga sooviksin. Jah, Pärnu etendustele olen tihemini sattunud. Samuti ka Ugala omadele. Tallinna teatrid on aga kauged-kauged.

Pole ka teatrites käppa sees, et saaks soodsamalt etendustele. Mhhh...

Ja seepärast ongi nii, et enamjaolt olen kirjutanud filmidest.

Muudatused

Kõigile tulihingelistele fännidele infoks...

Heheee...fännidele... :D

Kuna mõne filmi puhul on raske kirjeldada niisama sisu (mõne aja pärast on emotsioon ka kadunud), siis plaanin välja kujundada oma mingisugused tugipunktid ja alustalad, millele toetuma hakkan. Ehk toimib see mu jaoks kasulikult ehk muutun professionaalsemaks hindajaks. Vot.

Hetkel on ootel mitu filmi. Pole jaksanud neist veel kirjutada. Aga stay tuned.

"My life without me"

Lihtne film tõsisel teemal.

On perekond. Noor ema ja isa, kaks pisikest tütart, kes elavad üheskoos naise ema aias järelhaagises. Kuigi elu on ka majanduslikult raske ja soov on paremini elada, on nad siiski õnnelikud. Pereema saab aga teada, et tal on vähk ning see on kaugele arenenud. Sealt algabki tema viimased teadmata arv kuid, nädalaid, päevi, mil ta täidab enda listi asjadest, mida sooviks enne surma teha, samuti valmistab tütardele igaks sünnipäevaks kassette õnnesoovidega. Ta otsib isegi oma mehele uut naist.

Film on südantsoojendav rahulik kulg. Ei lõpe surmaga, aga ega selle hõng ka kaugel ole.

Kui rääkida temaatikast, siis on see mulle meeldivas B-kategooria stiilis, mis pole sugugi halb, vaid pole rahahaisu juures. On hetki, mil film paneb rohkem vaatama ja mõtlema, isegi pisardama, aga on ka hetki, kus mõtted lähevad oma rada. Mõtlemapanev.

Režissöör: isabel Coixet

Osades: Sarah Polley, Amanda Plummer, Scott Speedman jpt

"Adam"

Filmi reklaamlause on "Lugu kahest võõrast, üks võõram kui teine" ("A story about two strangers, one stranger than the other"). Tõsi ta on. Kuigi film on riietatud samalaadsete kihtidega nagu iga teinegi Hollywoodi armastusfilm, on siin midagi, mis teeb filmist heas mõttes veidra tüki.

Nimelt on üks peategelastest Aspergeri sündroomiga. See, kuidas ta oma elu elab ja kuidas teda ümbritsevad usaldusväärsed inimesed abiks on, oli armas vaadata. Südantsoojendav. Ja ega Adam, nii on tegelase nimi, ise aru ei saa, kellele ta peaks tänulik olema, sest kui poleks neid inimesi (tema armastavat isa), ei saaks ta karmis reaalsuses hakkama. Adam on aus, otsekohene ja ta ei salli valetamist, tema käitumised on ettearvamatud. Seetõttu ei saa, ei julge ta ka inimestega suhelda. Adami ellu satub aga Beth, kes õpib Adamit tundma ning samas saab ka enda kohta teada. Filmi jooksul on tore näha, kuidas mõlemad karakterid harjuvad, kohanduvad.

Etteruttavalt öelduna pole filmi lõpp tüüpiline happy end, kuid siiski on lõpp rõõmustav ja julgustav. Keegi ei kaota otseselt midagi, vaid areng ning kasv on hindamatud. Näitlejatöö on hea, eriti kiidan Hugh Dancyt Adami rolli eest. Pole kerge mängida mõnd sündroomiga inimest, ilma et selle üle mängiks.

Soovitan filmi vaadata, sest kuigi teema riietus on Hollywoodi love story, on see siiski eksitav kostüüm. Pigem on see justkui režissööripoolne kostüüminali.

Režissöör: Max Mayer

Osades: Hugh Dancy, Rose Byme jpt

How she move

Film, mida vaatasin, sest see on tantsufilm. Midagi seal isegi on. Koreograafiliselt siis. Tegelikult oli film aga igav ja sisutu.

Peategelane on naine, kes peab minema tagasi getosse, sest perekond on kogu raha pannud tema õe hooldamisele (oli vist narkootikumidega probleem), aga too suri. Vaene neiu peab oma vanade tuttavate seas saama lahti preppie kuulsusest. Samas peab kuskilt saama raha, et minna edasi ülikooli. Siin tuleb mängu tants, sest kõik getos olevad kambad võistlevad ju omavahel underground tantsuvõistlustel. Nii satubki neiu ühest kambast teise.

Tantsustiil on stompi ja tänavatantsu vahepealset. Natuke hea, natuke igav. Kurb on vaadata, et tantsufilme ei suudeta piisava kvaliteediga teha. Siinkohal mõtlen sisulist kvaliteeti. Sisu on üldjuhul igav. Isegi, kui koreograafia võib midagi head olla. Reklaamigugi siis välja, et tegemist on ainult tantsu ülistava filmiga, mitte tants ja armastusfilm kombineerituna. Ei jaksa enam vaadata tüüpilisi filme tantsukoolist või getode raskest elust koos tantsuga, mis on ainuke pääsetee.

Režissöör:Ian Iqbal Rashid
Osatäitjad: Rutina Wesley, Tre Armstrong, Dwain Murphy jpt.

"Taking Woodstock"

Film sellest, kuidas Woodstocki jaoks leiti koht. Ja rohkemgi sellest, kuidas üks noormees mõtleb kodust ärasaamisele, kuid see on raskendatud. Film ühe noormehe vabanemisest ja samas ka mõnus kultuurikorralduslik pool Woodstocki tegemisest (kuigi mitte väga põhjalik).

Veidi indie'lik, veidi hollywoodilik.
Tegelased ja stilistika on väga ajakohased. Väga palju vaeva on nähtud, et film näeks ajastutruu välja. Plusspunktid. Muidugi tekkis huvi, milline nägi Woodstock välja nende jaoks, kes ka bände kuulata soovisid. Ekraanil olnud tegelased olid enamjaolt kanepiuimased. Aga tol ajal see vist nii käiski.

Režissöör: Ang Lee
Osatäitjad: Demetri Martin, Emile Hirsch, Imelda Staunton, Paul Dano, Jonathan Groff jpt.

"it's complicated"

Film on vanemast generatsioonist. Nendest, kelle lapsed on juba täisealised, kodust lahkunud või kohe lahkumas. Ees on vaid tühi maja ja kodu. Peategelasest naine peab hakkama saama tühja majaga, sest mees jättis pere noorema naise pärast. Ja nii püütakse üle saada valusast löögist.

Film oli kohati naljakas, kuid üldiselt ei pakkunud väga midagi. Vähemalt mulle. Jah, lõpuks tahtis mees tagasi tulla, aga oh häda - silmapiiril on ka uus mees. Keda võtta, keda jätta?

Ajaviitena on see film aga hea. Kuigi teema oleks võinud olla rohkem kaetud ja kihtide all.

Režissöör:Nancy Meyers
Osades: Meryl Streep, Steve Martin, Alec Baldwin jpt.

"The September issue"

Väga nauditav suuremate kriisideta dokumentaal. Tundsin lausa, et oleks võinud olla minisari või midagi taolist, sest tegelikult on sellise mahuka ning moemaailma jaoks tähtsa ajakirjanumbri väljaandmise taga hoopis enam tööd, kui filmis näitas.

Tore oli muidugi, et püüti Anna Wintouri isikule lähemale saada. Inimene, kes filmi alguses tundus väga avatud, oli filmi lõpuks aga ikkagi kinnine ja kaitsepoosis naine. Negatiivseks ta muidugi ei tekkiud, polnud seda kordagi. Isegi, kui oleksin pidanud kaasa tundma mõnele, kelle suur töö ja vaev ei pääsenud ikkagi ajakirja. Anna Wintour on vastutav, otsustaja. Tal on õigus seda öelda.

Film tundus lühike ning pean seda ainult heaks, kui soovid rohkem ja kaem filmi näha.

Hinne 4+/5
Režissöör: R.J. cutler
Osatäitjad: inimesed ise

"My one and only"

Mõned asjad, mis meelde jäid on rahulik kulgemine, perekond, ajaloolisus.

Ehk siis tegemist on road-movie'liku perekondliku kulgemise looga 50.aastatel. Naine jätab oma mehe, kes teda pettis, ning võtab kaks poega kaasa, et siis hulljulge mõte mööda Ameerikat hakkama saada, teoks teha. Tuleb välja, et poegadega ta lähedane polnud, kuid selle jaoks on ju ideaalne väike otsinguline roadtrip tõusude ja mõõnadega. Samuti avastab ta selle, kuidas üksi hakkama saada.

Film oli normaalne, midagi otseselt halvasti polnud, kuid väga meelde ka ei jää. Selline sinilinnu otsimise lugu.

Hinne 3+/5

Režissöör: Richard Loncraine
Osatäitjad:Renée Zellweger, Logan Lerman, Kevin Bacon, George Hamilton jpt