Eesti laul 2010

Otsereportaaž minu arvamusest.

Algus meie eelmise aasta võidulooga. Urban Symphony. Okei, see õrna häälega õhtu avamine oli...naljakas. Urban Symphony tundub aga tore koosseis olevat. Loodan, et nad Eesti poppmuusikamaastikul vastu peavad ning enda joont ei kaota.

Üleüldiselt selle aasta lugudest rääkides - üllatavalt palju on meelepäraseid lugusid. Kui eelnevatel aastatel kipub rohkem nii olema, et halva valiku seast hakkab lõpuks üks rohkem sümpatiseerima, siis seekord on lemmikuid päris mitmeid.

Ott ja Märt! Jeee! Nad on nii hea kooslus ja nii muhedad. Lihtne valem võitja väljaselgitamiseks.

3 Pead "Poolel teel". Ei ole lugu armastusest ("Beebi, ma armastan sind, tule tagasi mu juurde" vms). Minimalistlik, huvitav. Mitte küll võidulugu, kuid omanäoline siiski. Selline, mille järgi liigutaks end mõnes alternatiivklubis. Tempo ja energia kasvab loo käigus loogiliselt. Lõpp oli veider. Aga eks 3 minutit kukkus vast.

Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010 - konkurss. Esimene lugu - väike fastpopp boybändi lugu. Selline väike halb üheksakümnendate lugu. :) Homme 18. Heheheheheheheeeee... Milline huumor. "Mis see Homme 18 tähendab?" "No kuule, see pole HOMME, see on "omm", prantsuse keeles "mees".

Marten Kuningas ja Mahavok "Oota mind veel". Üks meeldivamaid lugusid. Marten Kuningal on väga hea tämber. Lugu on üsna popploolikult üles ehitatud.

Green room. Artist ei pea ilmtingimata riides olema - Piret. Ja Lenna läheb Märdiga pärast live'i kuramaažile. :)

Mad Cow Disease. Väike kantri alternatiiv lauluvõistluselt. Isegi subtiitrid on all.

Mimicry "New". Veel üks huvitav finalist. Paljudele ei meeldi, kuid minu arvates on nad väga huvitavad. Las olla teistsugused. Nii ongi äge. Ja kolm minutit saigi läbi...

Urmas ja Madis. Tõesti, tõesti ei saa aru, kuidas need lood päris võistluselt välja jäid. :D:D:D Ohooo... Käigus on lausa parmupill. Rõõmus sõpruskond.

Tiiu Kiik "The one and only love". Kuna mind on viimasel ajal elektroonilisemat laadi muusika köitma hakanud, tundub ka selle loo algus huvitav. Selline kauge, kosmiline, müstiline, aeglane kulgemislugu. Samuti mitte võidulugu. Laulja võiks veidikene julgem olla. Hetkel on liiga arglik ja ebakindel vokaal. Lugu on isegi must. Sõnadest ei saanud aru.

Seitsmes Taevas. Väike rahulaul. Väga, väga, VÄGA tüüpiline europopp. :) Nii sügavamõttelised sõnad, heheee... Või siis mitte. :) "Don't die, Europe". Professionaalsuse pisar tuli ära nende poolt. Hea sõnum, hea esitaja, peab olema lihtne - see on hiti tegemine.

Violina ja Rolf Junior "Maagiline päev". Ma arvan, et see on kõige halvem laul. Pean kõik uuesti läbi kuulama, et sellele kinnitust saada. Liiga popp, et hea olla. Halb, halb. Nagu lajataks europopp näkku. Ja korduvalt.

Green room. Robin Juhkental ja Tõnn, Groundhog Day'st. Lühike vestlus.

Täielik terror. Polegi sellist punki näinud Eurovisioonil. Kusjuures väga lahe punk on. Väga reaalne. Hehehehehehehehheheheheheeeeeeeee... Super karakterid!

Disco 4000 " Ei usu". Popp. Piiripeal. Peaaegu, et üldse ei meeldi, kuid midagi selles on, mis ei luba öelda, et see läbinisti halb on. Kosmiline, futuristlik, kuid siiski juba futurism, mis oli 90. aastatel.

Lovely Boyz. OMG. Nagu tõesti OMG. Oh need üheksakümnendad olid popmuusikamaailmas ikka nii halvad, et see paroodia on NIIIIIIIIIII naljakas. Naera nii, et kõht krampis ja pisarad silmas. Polegi sõnu, et kirjeldada seda, mida nägin...

Iiris Vesik "Astronaut". Üks lemmikuid. Tantsijad on hea värskendus. Kogu õhtu lavakujundus ei luba artistidel midagi ise luua. Kaovad natuke lavale ära. Tantsijad on ägedad. Ohoh, pürotehnika. :)

Green Room. Sandraga.

Õujea. Selline techno-beat. Väga oldschool. Reiv, reiv, reiv! Video jällegi minevikust. :) Daz Megahyper. Natuke N-euro garderoobis tuhlatud. Lausa kaks nädalat nägid vaeva, et "Are you ready" kokku saada. :)

Lenna "Raspuntsel". Jee...Keit laval. :) Kerge ja naiivne lauluke. Ja Reigo Ahven ka igalpool. Selline popplugu. Meeldejääv, kuid mitte mu soosikute seas.

Mr Sofa ja Õieke. Väike regge ka. Heheheee.... "Suitsu ei tee, me suitsu ei tee". Rahulik regge. Kaua Märt suudab ilma pilgitamata olla? :D

Groundhog Day " Teiste seest kõigile". Jeeeeeee, väga ehe ja kõige laivim. Kaameramehed on kõik väga erutunud. Väga grounhogdaylik lugu. Ja nii on hea.

Meeleolukas Green room. Metsatöll.

Harmoonia. No pole sõnu, et seletada. See praeguse aja slow elektroonika koos poognatega keelpillidega. Ja muidugi naishääled.

Malcolm Lincoln "Siren". Üks mu favoriite. Väga, väga omapärane ja väga, väga hea lugu. Friik ja ainult heas mõttes. Kui see võidab ja Eurovisioonile läheb, paistame silma. Sest sel aastal on kõik kindlasti etnolugusid täis. Mmmm.... nii nauditav lugu mu jaoks.

Ja ka mina hääletasin.

Ja Alexander Rybak valis alternatiivvõistluse võitjaks "Allakäinud ühiskonna", mis kusjuures oli tõesti kõige normaalsem lugu sellest paroodiapundist. :D:D

No muidugi ei saa viperusteta, kuid hea, et Erm oma punktid kenasti antud sai. Ja ma ei saa aru, miks Rolf nii kõrgel kohal on. Üldse ei mõista...

And the winner is...Ohoh, mitte veel. Kaks parimat on siis Lenna ja Malcolm Lincoln.

Veel lastakse lavale möllama Metsatöll. Pinge on üleval.

Klassika: Märt:"Ott, sinu kord!" Ott: "Mis ma tegema pean?" Märt: "Räägi Malcolm Lincolniga." Ott: "Ma juba tegin seda...."

Eesti Laul 2010 on... paramparaaaaa... 54 protsenti hääletanutest olid Malcolm Lincoln poolt!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Oscari gala jälgedes

Jälgisin ka mina öösel Oscarite jagamist ja galat. 24-st kategooriast ennustasin 9 õigesti. Suur üllatus oli Sandra Bullock ning Kathryn Bigelow ja õnneks ei noppinud "Avatar" nii palju auhindu, kui kartsin.

Galal oli õnnestunumaid hetki ja vähemõnnestunud. Mõned tundusid olevat "see on kohustuslik osa ja teeme kuidagi ära", mõned olid aga muhedad. Tantsuline vahepala oli vägev ning seda ma ka eeldasin. Tegemist oli ikkagi Adam Shankmaniga ning tantsijatega.

"Coppélia"

Leo Delibes’i balleti ning koreograaf-lavastaja Ronald Hyndi kooslusega ballett „Coppelia“ esietendus Rahvusooper Estonias 4. märtsil.

Kõigepealt sellest, millest üldse ballett nimega „Coppelia“ räägib. Nagu on ka välja kuulutatud, siis tegemist on väga inimliku ja humoorika tükiga. Sobib igas vanuses publikumile. Seda oli ka külastajate pealt näha – lapsevanemad, kes olid lapsed kaasa võtnud, vanemad ja nooremad paarikesed, sõbrad ja sõbrannad. Samas on universaalsed ja „kõigile sobivate“ asjadega ka omad aga’d. Ühele sihtgrupile mõeldud repliik, nali või muu taoline ei pruugi sobida teisele või ei saa teised sellest aru. Etendus peab olema tasakaalus. Kui aga üritada kõik tasakaalu ajada, võib juhtuda, et kogu tervik jääb kahvatuks. Vaatame, kuidas „Coppelial“ see tervik õnnestus.

Ballett koosneb kolmest vaatusest: külapilt, tuba ning viimane taas külapilt. Siit tuleb juba esimene pluss: lühikesed vaatused ning samas ka kenad massiivsed lavakujundused, mille vahetamise jaoks ongi vaheaegu vaja. Samas tänavad kedagi kõrgemat ka need, kes on kaaslasena balletti vaatama toodud ning pelgavad pikki ning igavaid vaatuseid. „Coppelia“ puhul olid vaatused lühikesed, konkreetsed ning ei veninud. Välja arvatud viimane vaatus, mis tundus olevat veidi kunstlik ja pikale venitatud.

Esimeses vaatuses toob nukumeister Coppelius rõdule nuku Coppelia, keda ta soovib näha hoopis inimesena. Nagu Pinoccio või Burattino. Kuna see paralleel tekkis enne balletti vaatama minnes, siis tekkisid juba mõned ootused ja eeldused. Esimesed vaatused toimub ka karakterite tutvustus ning ka nende tutvumine nukuga. Esialgu ei arva keegi, et tegu on elutu olevusega. Nii tantsib nukule Swanilda – naispeategelane, kes näitab oma iseloomu, kui avastab, et tema noormees Franz lööb nukule külge. Kui tegu oleks mõne muinasjutulisema sisuga, siis ei toimuks armastajatepaari vahel tülitsemist, solvumist. Mulle aga meeldis Swanilda iseloomukas karakter. Tema kõrval oli Franz sinisilmne, igale naisolevusele külge lööv mees ja selgrootu. Värskendavalt jagunes armastajapaar seekord nii, et naine oli tugevama iseloomuga. Nähes paari vahel pingeid, üritavad teised neid vaigistada. Kiusu pärast trotsib Swanilda saatust ning teeskleb, et viljalõikusega seotud ennustus abiellumise kohta ei pea paika. Esimeses vaatuses juhtub palju. Coppelius otsustab majast lahkuda ning pärast väikseid vahejuhtumeid näeb Swanilda, kuhu vanamees koduvõtme peitis ning otsustab ajendatuna uudishimust ja/või armukadedusest sõbrannadega majja siseneda. Kas nii teeks muinasjutu-printsess? Coppelius otsustab vahepeal koju minna ning avastab muidugi avatud ukse. Ikka veel nuku võludes olev Franz ronib majja aga akna kaudu. Ja nii on sissejuhatus seiklustesse ja juhtumistesse tehtud. Teine vaatus võib alata.

Teise vaatuse lavakujundus ning tegelaste arv teevad teise vaatuse terviklikuks ning tüki parimaks. Uudishimulikud neiud, kes avastavad kohati kõhedust tekitavate nukkudega keskkonda, tabatakse Coppeliuse poolt. Ainuke, kellel põgeneda ei õnnestu, on Swanilda ning neiu peidab end Coppelia juurde kardina taha. Seal teeb ta vanamehele vingerpussi ning riietub end nukuks. Enne avastab nukumeister aga aknast sisseroniva Franzi ning kui too avaldab oma eesmärgi nukule armastust avaldada, tahab majaomanik hoopis noormeest ära kasutada ja uimastab ta. Tundub olevat elu nagu seebiooperis. Tänu väga ilmekale näitlejatööle oli nauditav jälgida, kuidas nukumeister ei taipa, et Coppelia asemel on Swanilda ning kui lõpuks neiu näitlemisest tüdineb, püüab vanamehele selgeks teha, et ta on inimene, samal ajal püüab ka Franzi äratada. Kõik on aga inimlikel emotsioonidel ning pole roosiline ja liiga muinasjutuline. Kõik karakterid on neutraalsed, pole halbu ja häid, vaid mõlemad omadused on kõigis parajal määral olemas. Mul hakkas lausa kahju, kui lõpuks nukk välja toodi ning nukumeister pika ninaga jäeti.

Kolmas vaatus keskendus ainult ära leppinud Swanilda ja Franzi pulmapeole ning seetõttu polnud seal teemamuutust, mis oleks pingeid hoidnud. Samuti oli taaskord näha, et masiivse lavakujunduse tõttu ei mahtunud tantsijad lavale hästi ära nagu ka esimesed vaatuses. Esines lohakust tantsus. Sisuliselt ootasin suuremat juhtumit enne päris lõppu. Selleks oli nukumeistri Coppeliuse ilmumine pulmapeole, kus ta õiglust nõudis. Ta vaigistati kiiresti maha, lohutati, pakuti raha ning kutsuti pidustustele. Kõik jälle hea. Lõpu puhul meeldis mulle väga katkematu lõbusus ja pidustus, mis kestis kuni kulissid sulgusid.

Ei tea, kas seda pidada nüüd publiku heaks või veaks, et tantsijaid kostitati pärast iga väiksematki etteastet aplausiga. See tekitas etteaste-etteaste-otsa tunde, mitte terviku. Kui jazzis pärast ühe instrumendi soolot tänatakse muusikut aplausiga, siis tehti seda ka ballettis, kuid muusikas jätkatakse looga, mitte ei katkestata. Kuna liiga pikk kummardus publikule tekitas sisu arengusse aeglustuse, siis selle areng kannatas veidi. Muidugi on igati tore see, et publik üldse kuidagi tantsijatele reageeris ning seda etteastega üheshingamist oli tunda. Koreograafias märkasin ka elemente, mis ei olnud ainult varvaskinga otstel, vaid ka n-ö talurahvalikke ja maadligi liigutusi. Seda oli eriti märgata esimeses vaatuses.

Kui balletti vaatama sunnitud kaaslane võib tänada lühikesi vaatuseid, siis lastele (ja ka kindlasti täiskasvanutele) pakub silmarõõmu ka kenad kostüümid, mis viimases vaatuses lausa särasid ja sädelesid. Ikkagi pidustus ja pulmad. Kindlasti võib rõõmu pakkuda ka esitantsijate hea ilmekus ja teatraalsus, mis aitasid kaasa karakteritest arusaamisel. Kes on tüdinenud klassikalise sisuga tükkidest ning headeks ja kurjadeks jagunemisest, leiab piisava koguse inimlikkust ning huumorit „Coppeliast“. Ajapikku muutuvad kindlasti ka tantsijad rahulikumaks ning koreograafiline rabedus kaob.

Etnokulpide jaotamine ja festival

Festival Maa ja ilm peetud, etnokulbidki jaotatud. Tulemus on järgnev:

parim album - Paabel "Epöpoa"

parim bänd - Zetod

parim laulja - Margus Põldsepp

parim instrumentalist - Sandra Sillamaa

parim lugu - Svjata Vatra "Kalyna" (Vofka mix)

parim uustulnuk - Nolens Volens

Parim autorilaul (etnomaastikul) - Jaan Tätte ja Udupasun "Tulemine"

"Margot at the wedding"

Midagi madalaeelarveliste filmide kandist. Kuigi internet movie data base paneb filmi kategooriate komöödi ja draama alla, võtaksin mina esimese ära. Film võib küll olla kergema draamalooriga kaetud, kuid komöödiapatta ei paneks siiski.

Film on sellest, kuidas perekonnas on lähedaste inimeste vahel pingeid, kuidas igal inimesel on oma käitumuslikud kiiksud. Leidus palju häid mõtteid ja tsitaate. Plussiks on veel elulisus. Film oli hea mõttega, kuid ülimalt palju juurde ei andnud, kuid oli siiski hea. Hea oli ka näha Hollywoodi kuulsamaid näitlejaid nii väikeses filmis. See oli ka esimene film, kus mulle Jack Black närvidele ei käinud.

Karakterite arengust väike mõte: igas stseenis oli keegi, kes tundus "parem", kuid samas teiste inimestega ja muus olukorras ei pruukinud ta seda olla. Kes lõpuks see intrigeerija oli ja miks? Kellel lõpuks probleemid olid? See teeb filmi elulisemaks.

Hinne 4/5

Režissöör: Noah Baumnach

Osatäitjad: Nicole Kidman, Jack Black, Jennifer Jason Leigh, Zane Pais, Flora Gross jt

"Precious: based on the novel Push by Sapphire"

Pool filmi ootasin seda, mis näitaks, miks just see film nii eriline on, et kandideerib paljudes Oscari kategooriates ning on auhindu võitnud. Jah, see oli tõsielul põhinev ja annab juurde dramaatilisust. Jah, tegemist on mustanahaliste filmiga, mis annab palju juurde just USAs, kuid mind see ei puudutanud. See tähendab, ma ei saa öelda, et teema mind absoluutselt ei kõigutanud - see tekitas kurbust, vastikust, kuid jäi siiski kaugeks.

Film on siis ülekaalulisest ja sotsiaalselt väljajäänud naisest, keda kutsutakse nimega Precious (tõlgituna hinnaline). Ta on 16, loeb vaevu, kirjutab halval tasemel, tema kodune seis on halb - ema joob, suitsetab, alandab, tema isa on korduvalt teda vägistanud. Precious on filmi alguses teist korda rase. Oma isast. Teist korda.

Kõik on nii katki ja sellest film ongi: kuidas ja kas saab katkist inimest parandada? Filmis pöördub kõik siis, kui Precious saadetakse alternatiivsesse kooli, kus on mitmed probleemidega noored naised koos.

Kuigi teema on tähtis ja valus, on filmis veidraid kohti. Kui alguses on tugevalt eristatavad päriselulised stseenid ja unenäolised unistuste kohad, siis need kippusid mingil hetkel hägustuma. Võimalik, et see oligi meelega, kui jälgida filmi kulgu.

Samas leidus filmist lähtudes häid osatäitmisi (Mn'Nique, Mariah Carey, Paula Patton).

Hinne 4/5 siiski.

Režissöör: Lee Daniels

Osatäitjad: Gabourey Sidibe, Mo'Nique, Paula Patton, Mariah Carey jt

"Postgrad"

Ootasin filmi tükk aega. Põhiliselt sellepärast, et olen ise sama probleemi ees - lõpetan kohe ülikooli ja pean elus hakkama saama. Samuti on Alexis Bledel sümpaatne näitlejanna.

Algus oli huvitav. Lühidalt tutvustati tegelaste taustu läbi vlogi (video blogi) ja asi toimis - see oli lühike, atraktiivne ja uudne. Sealt edasi läks asi juba mõruks.

Film on siis ühest neiustRydenist, kes lõpetab ülikooli ja läheb suure hurraaga kandideerima oma unistuste töökohale... kus on ees veel paarkümmend sama noort ja entusiastlikku inimest. Sealt edasi on tal raskusi ja nii püüab ta välja selgitada oma elu ja püüdlused, unistused. Samuti peab ta aru saama oma parima sõbra armastusest tema vastu.

Film on minu jaoks liiga lihtne. Lõpuks polnud isegi naljakas. Kuigi on armas, et ta otsustas ka oma perega aega veeta, mitte ainult enda peale mõelda, oli seegi armas mõte pealiskaudne.

Säravamad karakterid olidki Rydeni pereliikmed (ema, isa, surev vanaema - kas ikka oli seda?, väikevend). (Leidsin veel ühe "Love actually" näitleja, kes mängis nimetatud filmis Carli.) Kõik muu oli...etteaimatav ja igav. Lootsin rohkemat, mitte küll superteost, kuid siiski enamat. Noorte inimeste antud probleemidest film on muidugi tore.

Hinne 3-/5

Režissöör: Vicky Jenson

Osatäitjad: Alexis Bledel, Zach Gilford, Michael Keaton, Jane Lynch, Bobby Coleman, Carol Burnett, Rodrigo Santoro jt

"Bright star"

Tegemist on kahetunnise romantilise kostüümidraamaga John Keatsi ja Frances "Fanny" Brawne'st. Kuigi alguses jäi segaseks tegelaste omavahelised suhted ja kuidas sinnamaale jõuti, oli armastus filmi vältel tugev ning hea oli vaadata, et ei tekitatud liiga suurt draamat sekka. Samas oli film minu jaoks liiga pikk ja veniv. Rahulik tempo on muidu hea, kuid filmis ei juhtunud minu jaoks piisavalt palju.

Lemmiktegelasteks kujunesid aga väike Margaret "Toots" Brawne (Edie Martin) ja Samuel Brawne (Thomas Sangster - ka filmis "Love Actually" oli tal tore roll), kes põhiliselt pidi oma vanema õe Fanny järel käima. Nad suutsid oma pilkudega rohkem rääkida, kui tihtipeale sõnadega.

Kuna peategelane Fanny õmbles ja disainis endale ise riideid, on muidugi kostüümid sellised, et oleksin hea meelega need endalegi selga pannud.

Filmis tekkis ja jäi õhku minu jaoks mitmeid küsimusi, mille lahendamatust ei leevendanud aeglane tempo (kas selle tingis Suurbritannia krõbe kliima?). Üldiselt soovitan aga suurtele romantikutele. Kena vaadata ikkagi.

Hinne 4-/5

Režissöör: Jane Campion

Osatäitjad: Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider jt

Vanemuise ballett "Kevade"

Täiesti juhuslikult sattusin Tartus vaatama Vanemuise balletti "Kevade".

Kevadist värskust sain tõesti. Ballett pakkus toredaid hetki ja äratundmist. Kahe Kiire kasutus oli tore viide sellele, kuidas Kiire tegelaskujus oligi justkui kaks poolust - korralikum ja alkoholi tõttu "ära olev".

Küsitav oli publiku seast püstitõusnud kodanik, kelle ülesanne oli öelda valjult "Kas see ongi kevade? Jätke nali" ning astus siis lavale. Tervikut see rikkus, kuigi võib-olla põhiülesanne võis muu olla.

Üldjoontes oli tegemist väga hea asjaga ning koreograafia oli väga viis.

Helilooja Ardo Ran Varres
Lavastaja ja koreograaf Ruslan Stepanov
Kunstnik Liisi Eelmaa
Kostüümikunstnik Mare Tommingas
Valguskunstnik Airi Eras

Osatäitjad: Takuya Sumitomo, Hayley Blackburn, Guy William Burden, Silas Stubbs, Ilja Mironov, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Alo Kurvits, Rita Dolgihh, Maarja Paugus, Marika Aidla, Janika Suurmets,Steven Melendez, Saori Nagata, Mai Kageyama, Nashua Mironova, Rebecca Peters, Kristina Markevičiute, Raminta Rudžionyte, Rosamund Ford, Milena Tuominen, Fenella Cook, Laura Quin, Julia Kaškovskaja, Julia Litvinenko, Anna Shircliff,Valentine Legat, Emily Hughes, Colin Thomas Maggs, Alens Piskunovs, Daniil Kolmin, Daniel Szybkowski, Elias Girod. Osaleb tšellist Heiki Palm.

Helisalvetuse mängisid sisse Meelis Vind, Vigo Uusmäe, Tiit Kikas, Henno Soode, Kaido Kelder, Jaan Sööt ja Ardo Ran Varres.

Arno Tamm "bits and pieces" 20. veebr @ pubi Liverpool

Arno Tamm tõi oma poolehoidjate ja sõprade ette midagi uudset ja julget. Viljandi Jazziklubis pole ammu valitsenud nii ärev ja põnevil publik. Esiteks oli tegemist millegi uuega Arno Tammelt (ehk siis soolokontsert) ning samuti pole igapäevane ka laulja soolokontsert. Vähesed vokalistid julgevad üles astuda üksi, abiks vaid üksikud instrumendid.

Natuke autoriloomingut ning ohtralt improvisatsiooni tekitasid aga tervikliku kontserdi ning imekombel tavaliselt lärmakam jazziklubi publik oli justkui nagu kodustatud. Peremeheks Arno Tamm.

Kontsert oli suurepärane jätk tema muusikalisele arengule.