"New York, i love you"

"Paris, Je t'aime" on film, mida paljud juba näinud on. "New York, i love you" on samadelt tegijatelt sama mõttega. Pikk nimistu staare, režissööre, New Yorki paremad ja pahelisemad nurgatagused, mitmed tegevusliinid, mis on oskuslikult kokku põimitud. Võrreldes esimest käesolevaga võin öelda, et "New York, i love you" on paremini lõimitud ning karakterid omavahel ühenduses, lühifilmid vahelduvad ja on kokku sulatatud nagu pusle. Seda oli nauditav vaadata.

Muidugi kartsin esialgu ameerikalikku kopeerimist ja hea asja ärarikkumist. Õnneks seda ei juhtunud. Küll rikkus "Love actually" sarnase idee ära ameerikalik "Valentine's Day".

Kindla peale on see film hea reklaam linnale. Mul tekkis küll isu NY minna.

Osades: Bradley Cooper, Shia LaBeouf, Natalie Portman, Anton Yelchin, Hayden Christensen, Orlando Bloom, Irrfan Khan, Rachel Bilson, Chris Cooper, Andy García, Christina Ricci, Uğur Yücel, Robin Wright Penn, Julie Christie, Maggie Q, Ethan Hawke and James Caan.

NolensVolensil ilmus esikplaat "Hää tulla"

Tudengineiudest koosnev NolensVolens annab välja esikplaadi, mille saabumist tähistatakse esitluskontsertidega.

Vokaalansambel NolensVolens koosneb seitsmest näitlemist ja lavastamist õppivatest neiust, kelle kursust teatakse ka Krahli kursuse all. Muusika ja laulmine on kõigil hingelähedane ja nii luuakse oma versioone eesti ja muu maailma pärimuslugudest. 2010. aastal pälvis ansambel R2 ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse korraldatud pärimusmuusika auhindadel etno uustulnuka tiitli.

Bänd ise ütleb enda kohta: "NolensVolens on pärimuslik kuid traditsioonidele allumatu - leebe ja samal ajal ürgnaiselik Viljandis teatrit õppivate neidude ansambel. Regilaulud ja oma seaded - omad laulud ja veel omamad seaded."

Plaadiesitluskontserdid toimuvad:

6. mai kl 21.00 Von Krahl, Tallinn. Pilet 50/75 kohapeal

12. mai kell 19.00 Genialistide klubi, Tartu- Pilet 35/50 kohapeal

13. mai kell 19.00 Koidu apteegi hoov, Viljandi.

18. mai kell 19.00 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia must saal

21. mai kell 19.00 Rapla Maarja-Magdaleena kirik

NolensVolens on: Katre Kaseleht, Kirsti Villard, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Mari Pokinen, Ragne Veensalu.

Plaadi tegemisel aitasid: Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi Muusikakool, Kehrwieder, TÜ Üliõpilasesindus, bändiliikmete perekonnad, MTÜ Kultuur aitab hingata

Kontakt:

www.myspace.com/nolenvolen

merli.antsmaa@gmail.com

+37256492078

Olen Jazzkaarel

Ehk kui soovite mu tegemiste kohta kuulda, lugege Jazzkaare kodulehelt uudiste alt publikuarvamusi. Leiate ka minu nime sealt päris tihti.

Muusikast

Öelge mulle alternatiivne ja mina ütlen jaa! Väga tüütu on kuulata MTV popmuusikatundi. Kõik on ühesugune, beat on igav, taustad ühesugused, hääled ühesugused. Uut on vähe. Samas kui keegi ütleb mulle alternatiivrokk, -pop, -elektrooniline muusika, hakkan kohe terasemalt kuulama. Ma pole ise üldse väga alternatiivne, kuid mulle meeldib kõik teistsugune. Austan ka vanemat muusikat (samas omal ajal võis see kõik alternatiivne olla).

Võib-olla meeldi see kõik kuni alternatiivne saab popiks. Siis enam ei jaksa. Õnneks kuulan vähe raadiot. See võib ka kõige parema loo tappa, kui liiga palju lasta. Samas... Olen leidnud R2 kavast huvitavaid saateid. Kahjuks pole aga mahti olnud neid lähemalt piiluda.

Uus ja huvitav muusika mind huvitab. Oma tuttavatel ja sõpradel lasen alati midagi soovitada.

_______

Nüüd algab aga Jazzkaar. Palju kontserte ja palju kirjutamist.

"The pianist"

Lõpuks leidsin aega ja julgust, et seda paljukiidetud filmi vaadata. Pikk ta oli, kuid kuna ma täpset sisu ei teadnud, oli kogu aeg midagi oodata. Teadsin, et film on juutide tagakiusamisest, perekonnast, klaverimängijast. Muud ei midagi. Mulle meeldis see, kuidas näidati aega, mil hakati teatud maksude jms kiusati juudiperekondi. Samuti ka see, et filmis otseselt sõjasiutatsioone polnud. Oli hirmu, kartust, varemeid, laipu, kuid sõda paistis peategelase silme läbi - kui ta end peitus ja mida tundma hakkas.

Tundsin ahastust - mida me üksteisele ikkagi teeme? Miks? Lugesin hiljuti ühe juudi arsti memuaare, kus ta kirjeldas läbi erinevate etappide ja loogika, kuidas inimesed juudilaagrites lõpuks tundetuteks muutusid ning surm ei mõjunud enam kellelegi traagikana. Ka selles filmis oli natuke seda tunda. Peategelane küll peitis ja põgenes, kuid kohati oli ka seal tunda tundetuse tekkimist.

Režissöör: Roman Polanski

Osades: Adrien Brody, Emilia Fox jt

Teatrist

Teater on kultuurivaldkond, mida sooviksin osata rohkem vaadata, selle üle mõelda ja analüüsida. Kahjuks on see natuke kauge. Just seetõttu, et ma ei satu sinna tihti. Aga väga sooviksin. Jah, Pärnu etendustele olen tihemini sattunud. Samuti ka Ugala omadele. Tallinna teatrid on aga kauged-kauged.

Pole ka teatrites käppa sees, et saaks soodsamalt etendustele. Mhhh...

Ja seepärast ongi nii, et enamjaolt olen kirjutanud filmidest.

Muudatused

Kõigile tulihingelistele fännidele infoks...

Heheee...fännidele... :D

Kuna mõne filmi puhul on raske kirjeldada niisama sisu (mõne aja pärast on emotsioon ka kadunud), siis plaanin välja kujundada oma mingisugused tugipunktid ja alustalad, millele toetuma hakkan. Ehk toimib see mu jaoks kasulikult ehk muutun professionaalsemaks hindajaks. Vot.

Hetkel on ootel mitu filmi. Pole jaksanud neist veel kirjutada. Aga stay tuned.

"My life without me"

Lihtne film tõsisel teemal.

On perekond. Noor ema ja isa, kaks pisikest tütart, kes elavad üheskoos naise ema aias järelhaagises. Kuigi elu on ka majanduslikult raske ja soov on paremini elada, on nad siiski õnnelikud. Pereema saab aga teada, et tal on vähk ning see on kaugele arenenud. Sealt algabki tema viimased teadmata arv kuid, nädalaid, päevi, mil ta täidab enda listi asjadest, mida sooviks enne surma teha, samuti valmistab tütardele igaks sünnipäevaks kassette õnnesoovidega. Ta otsib isegi oma mehele uut naist.

Film on südantsoojendav rahulik kulg. Ei lõpe surmaga, aga ega selle hõng ka kaugel ole.

Kui rääkida temaatikast, siis on see mulle meeldivas B-kategooria stiilis, mis pole sugugi halb, vaid pole rahahaisu juures. On hetki, mil film paneb rohkem vaatama ja mõtlema, isegi pisardama, aga on ka hetki, kus mõtted lähevad oma rada. Mõtlemapanev.

Režissöör: isabel Coixet

Osades: Sarah Polley, Amanda Plummer, Scott Speedman jpt

"Adam"

Filmi reklaamlause on "Lugu kahest võõrast, üks võõram kui teine" ("A story about two strangers, one stranger than the other"). Tõsi ta on. Kuigi film on riietatud samalaadsete kihtidega nagu iga teinegi Hollywoodi armastusfilm, on siin midagi, mis teeb filmist heas mõttes veidra tüki.

Nimelt on üks peategelastest Aspergeri sündroomiga. See, kuidas ta oma elu elab ja kuidas teda ümbritsevad usaldusväärsed inimesed abiks on, oli armas vaadata. Südantsoojendav. Ja ega Adam, nii on tegelase nimi, ise aru ei saa, kellele ta peaks tänulik olema, sest kui poleks neid inimesi (tema armastavat isa), ei saaks ta karmis reaalsuses hakkama. Adam on aus, otsekohene ja ta ei salli valetamist, tema käitumised on ettearvamatud. Seetõttu ei saa, ei julge ta ka inimestega suhelda. Adami ellu satub aga Beth, kes õpib Adamit tundma ning samas saab ka enda kohta teada. Filmi jooksul on tore näha, kuidas mõlemad karakterid harjuvad, kohanduvad.

Etteruttavalt öelduna pole filmi lõpp tüüpiline happy end, kuid siiski on lõpp rõõmustav ja julgustav. Keegi ei kaota otseselt midagi, vaid areng ning kasv on hindamatud. Näitlejatöö on hea, eriti kiidan Hugh Dancyt Adami rolli eest. Pole kerge mängida mõnd sündroomiga inimest, ilma et selle üle mängiks.

Soovitan filmi vaadata, sest kuigi teema riietus on Hollywoodi love story, on see siiski eksitav kostüüm. Pigem on see justkui režissööripoolne kostüüminali.

Režissöör: Max Mayer

Osades: Hugh Dancy, Rose Byme jpt

How she move

Film, mida vaatasin, sest see on tantsufilm. Midagi seal isegi on. Koreograafiliselt siis. Tegelikult oli film aga igav ja sisutu.

Peategelane on naine, kes peab minema tagasi getosse, sest perekond on kogu raha pannud tema õe hooldamisele (oli vist narkootikumidega probleem), aga too suri. Vaene neiu peab oma vanade tuttavate seas saama lahti preppie kuulsusest. Samas peab kuskilt saama raha, et minna edasi ülikooli. Siin tuleb mängu tants, sest kõik getos olevad kambad võistlevad ju omavahel underground tantsuvõistlustel. Nii satubki neiu ühest kambast teise.

Tantsustiil on stompi ja tänavatantsu vahepealset. Natuke hea, natuke igav. Kurb on vaadata, et tantsufilme ei suudeta piisava kvaliteediga teha. Siinkohal mõtlen sisulist kvaliteeti. Sisu on üldjuhul igav. Isegi, kui koreograafia võib midagi head olla. Reklaamigugi siis välja, et tegemist on ainult tantsu ülistava filmiga, mitte tants ja armastusfilm kombineerituna. Ei jaksa enam vaadata tüüpilisi filme tantsukoolist või getode raskest elust koos tantsuga, mis on ainuke pääsetee.

Režissöör:Ian Iqbal Rashid
Osatäitjad: Rutina Wesley, Tre Armstrong, Dwain Murphy jpt.