TÜ VKA 7. lennu näitlejad, "Sünnipäevapidu" etendus kahes koosseisus

http://public.fotki.com/merca86/akadeemiaelu/etendus-snnipevapid/
http://public.fotki.com/merca86/akadeemiaelu/etenduse-snnipevapi/

Tule-tee 6. dets 08

Svjata Vatra plaadiesitlus koos Haydamaki'ga (aasta oli siis 2009 või 2008)

Evelyn Uisk "Tüür"

Ehk pildid räägivad enda eest. Oli idee, oli kordus ja kordumatus. Oli Nauding.

Fotode autor: Merli Antsmaa

Ajapiire ühendav fotonäitus

Fotograafianäitus „Üle ühe põlve“

Fotonäituse pealkiri viitab kahe autori (Kalju Mihkelson, Merli Antsmaa) sugulusele – vanaisale ja lapselapsele. Nad pole küll kunagi kohtunud, kuid fotograafia on see, mis neid ühendab. Hiljuti sattusid üks osa Kalju Mihkelsoni 1950.-1960. aastatest pärit fotosid lapselapse Merli Antsmaa kätte. Inspireerituna nendest fotodest ning teatavaid fotograafiahuviga seonduvaid sarnasusi märgates tekkis idee fotoprojektist, kus tuua suuremalt välja vanad fotod ning nende kõrvale võrdluseks fotod tänapäevast. Idee on näidata eluolu erinevusi, kuid ka sarnasusi – mis need täpsemalt on?

Fotonäitus rändab ringi Eestis, kuid plaan on viia see laiendatud kujul ka välismaale. Üle on veel vaadata mõned Kalju Mihkelsoni filmirullid – ehk leidub seal nii mõndagi huvitavat ja inspireerivat.

Kalju Mihkelson (sünd 1931, surnud 1976) oli Pärnumaal, Häädemeeste kandis külapiltnik. Ta tegi fotosid külaelust – pidustused, poseerimised, perepildid, matused jms. Näitusel olevad fotod on umbes ajavahemikust 1950-1960.

Merli Antsmaa (sünd 1986) pole oma vanaisa kunagi näinud, kuid tunnetab ühtsust fotograafia näol. Selle tegevusalaga alustas ta 2006. aastal ning on siiamaani aktiivne pildistaja. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õppimine andis hea võimaluse jäädvustada muusikute, tantsijate, näitlejate jt eksamitöid, samuti andis hea pildistamiskogemuse aktiivne kultuurisündmuste külastamine. Fotod on ajavahemikust 2006-2010. 

Praeguseks on näitus üleval olnud Pärnus Endla Teatrigaleriis, Viljandi Pärimusmuusika Aidas, Kurtna koolis, Mayfield Art Centre (iirimaa) ning Tartus Ülikooli kohvikus - hetkel seal üleval kuni 27. veebruarini 2011).

"Shinkuronishiti" ("Black kiss")

See film pakub Jaapani-pärast põnevust, õõvastust, ehmatust. Tegemist pole teab mis meistriteosega, kuid siiski köidab ta oma tegevustikuga. Jaapanlased oskavad oma filmides inimesi tappa. Leiavad ikka uue meetodi ning ameeriklased teevad siis järgi. Ei imesta, kui ükskord on sellest ka Hollywoodi versioon. 

Film räägib aga sellest, kuidas üks neiu astub oma esimesi samme modellimaailma ning uues kohas vajab ka uut elukohta. Lõpuks jääb ta ühe sõbra sõbra juurde, kuid seal hakkavad veidrad asjad juhtuma. Enam pole turvaline kuhugi minna ega kuskil olla. Mis võib olla aga põhjuseks? 

Muidugi arvasin mina kohe, et kurjad vaimud ja maagia. Peate aga ise vaatama, mis päriselt on. 

Ütlen ausalt, et kui ma oleks teadnud, kui õudne see film on, poleks seda vaadanud. Ma ei kannata õudukaid. Samas on hea meel, et see film on nüüd nähtud. Väike linnuke kirjas Jaapani ja õuduka juures. 

Režissöör: Macoto Tezuka

Osades: Beika Hashimoto, Kaori Kawamura, Shunsuke Matsuoka jt

"Karla and Jonas"

Selleaastasel Just Filmil käies avastasin, et mulle meeldivad laste- ja noortefilmid. Jah, nad on kohati liiga toredad ja armsad, kuid seda enam naudin nende kui Hollywoodi crapi vaatamist. Kui eelnev film "Ways to live forever" oli um 12-aastasest poisist, siis "Karla ja Jonas" on põhiliselt 13-aastasest neiust, kes tahab olla juba teismeline ja mitte laps. Suvelaagris armus ta aga ära Jonasesse, poissi, kes elab lastekodus. Film algabki sellega, kuidas Karla kurdab oma sõbrannale, kui väga Jonas talle meeldib ja muidugi ei tee olukorda kergemaks tõsiasi, et Jonas talle musi tegi. 

Väga kenasti kooruvad lahti tegelastevahelised suhted, mustrid, kõik on inimesed, kõigil on omad arvamused ja põhjused. Jonas on kinnisema loomuga poiss ja ei näita oma tundeid välja. Nii ongi Karla enamjaolt teadmatuses. Siiski soovib neiu poisil oma ema üles leida. See mõte viib nad suurlinnaseiklustesse. 

Minu arvates toob film head mõtted välja: teismeliste vanematel pole ka kerge; kui sul on kodu, ole õnnelik; lastekodulastel võib tunduda lahe, et on teisi, kellega mängida, aga kas on ka kogu aeg nii; kas on alati kerge last ära anda ja mida ema tunda võib. Ja nii edasi. 

Režissöör: Charlotte Sachs Bostrup

Osades: Elena Arndt-Jensen, Joshua Berman jt

Ways to live forever" (Tallinn Black Night Film Festival, Just Film)

Kui olete näinud filme "Little Manhattan" ja "My sister's keeper", siis "Way to live forever" on hea kooslus neist kahest. Nende kahe eelneva filmi parimad küljed on kokku toodud ning juurde lisatud britilikkust. 

Film on Just filmi festivali all ning seega noortele mõeldud. Seda ta oligi ning nautisin stiili, kuidas teatud teemad nii noorte kui "vanadeni" toodi. Mis on surm? Miks inimesed surmast rääkida ei taha? Kuidas elada igavesti? Kuna antud teema mõjus mulle väga sügavalt ja seda eriti seetõttu, et olen taolise asjaga põgusalt kokku puutunud, huvitab mind, kuidas teised nähtust arvasid. Pärast filmi kuulsin mõnd kommentaari noorte neidude suust. "See oli nii kurb film!" ja kuidas nad tualetis peegli ees end kohendasid. Nägin, et neile oli see mõjunud. Kuidas aga noortele kuttidele kinosaalis? 

Peategelaseks oli 12-aastane poiss. Rohkem ma öelda ei tahakski. Film on temast ja tema elust ja kuidas ta end jäädvustab. Tal on palju küsimusi, millele vastuseid otsib. Tal on palju unistusi, mis täitumist ootavad. 

"Ways to live forever" on film, kus saab naerda, nutta ja ohtralt elu üle mõelda. 

Režissöör: Gustavo Ron

Näitlejad: Robbie Kay, Alex Etel, Emilia Fox, Ben Chaplin jt

"The imaginarium of Doctor Parnassus"

Minu jaoks oli kogu sellel filmil surmavari pea kohal. Film oli ju selgelt surma, Kuradi, hingedega seotud. Ja eks Heath Ledgeriga juhtunu andis oma suure ja tugeva mõju. Kui kuulsin sellest traagilisest kaotusest, olin šokis. Mäletan seda hetke, kus ma ei uskunud seda uudist. Ma ei uskunud, et selline asi võib juhtuda noore ja tugeva inimesega. Muidugi ei tea ma, mis toimus Ledgeri peas, mis võis tema füüsisega lahti olla. 

Film ise on siis fantaasiaküllane lugu surematust doktorist (Christopher Plummer), kes teeb muudkui Kuradiga (Tom Waits) kihlvedusid, et oma noorust taastada. Üks põhjusi on muidugi naine, kuid seetõttu on ta aga 16 aastat pärast oma tütre (Lily Cole) sündi sunnitud oma lapsest ka loobuma. Mida ta muidugi teha enam ei soovi. Oma vanamoodsa ja modernsesse linnapilti mittesobiliku kaarikuga rändab ta mööda maailma ning näitab oma trupiga (Lily Cole, Andrew Garfield, Verne Troyer) teatraalseid šõusid. Ega ma päris täpselt ei suutnud aru saada, millest need tema tükid olid - mõtetelugejast doktorist? Maagilisust oli seal aga küll, sest üks teatud peegel viis inimesed nende unistustesse, mõtetesse. 

Väike valgusekiir on aga Heath Ledgeri poolt mängitud mehest, kelle nad müstiliselt kombel päästavad. Ja eks ka see koht filmis möödus minu jaoks rabinal ja nii kärmelt, et ei saanudki aru, miks see mees seal ülespooduna rippus. Natuke tuleb selgust hiljem, kuid minu jaoks on kogu aeg infot ja pildilist kirjusust nii palju, et ega mõistus seda kergelt vastu ei võta. Film ongi üleüldiselt kirju ja ka tume. 

Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell teevad kena näitlejatöö ning nende rollid on hästi sisse toodud. Kõige selgemini on muutused Deppi ja Farrelli puhul, kuid Law puhul ei saanud jällegi aru, miks karakter muutus ja kelle "unistusega" tegu oli. Samuti arvan, et kõige-kõige lõpus, kui peeglitagune maailm muutus Ledgeri karakteri maailmaks, oleks pidanud ka välimus muutuma tagasi Ledgeriks. Arusaadavarel põhjustel seda vast enam teha ei saanud. 

Film on fantaasiaküllane ja vägevalt tehtud, kuid sisult jääb poolikuks. Liiga palju lõpetamata liine. 

Režissöör: Terry Gilliam

Osades: Christopher Plummer, Lily Cole, Heath Ledger, Tom Waits ja teised

Sest ööd on pimedamad...

Jah, jällegi on aeg Pimedate Ööde Filmifestivali jaoks ja taaskord olen ninapidi kavas ning panen meeleheitlikult kokku kava, et näha oma loetud päevade jooksul Tallinnas maksimaalselt (häid) filme. Keeruline on. 

Ja samas soovin kuidagimoodi näha EFA ümber toimuvat sära. Kuid tagasi võtsin ka ühendust kellegagi Tallinn 2011 kontorit, kuid tol hetkel ei mõeldud veel Gala peale. Nüüd on juba mõni nädal sündmuseni ning ju siis polnud mu abi vaja. Kahju. Ehk toob tulevik siis mu postkasti kunagi selle sündmuse personaalse kutse. :)

Senikaua on aeg oma pimedad ööd veeta kinoekraani säras.